Neljapäeva hommikul tõusime Martiniga kell 7.30 üles. Sõime veidikene, mõtlesime veel kord läbi, et kas kõik vajalik on kaasas. Veendunud, et rohkem kraami seljakotti tõesti ei mahu, alustasime sõitu TTÜ juurde. Tee peal tuli muidugi meelde, et tellitav võti jäi koju, aga lõime käega ning väntasime edasi. Nõmmegi teel tabas meid ebameeldiv üllatus, sest tuli välja, et see on ju üles kaevatud. Pärast mõningaid sekeldusi jõudsime siiski Sõpruse puisteele. Lukolili tanklas said rattakummid kivikõvaks pumbatud. Hoolimata kõigest jõudsime TTÜ ette esimestena. Natukese aja pärast ilmusid sinna ka Siil ja Andres ning teisedki. Kell lähenes kümnele. Keegi teatas, et Jaanus oli alles mõni minut tagasi olnud MSNis, ometigi oli ta õigel ajal oma helkurtuuninguga rattaga kohal. Kell kümme muidugi välja ei sõidetud, väike reispass võttis ju oma aja. Kontrolliti, et kas õiged mehed on ikka kohale tulnud. Paraku ei olnud kellelgi nimekirja kaasa ja nõnda kujuneski välja, et Hillar hüüdis suvalisi nimesid, mis talle nimekirjas meelde olid jäänud. Tuleb tunnistada, et mälu on tal ikka kuradima hea. Ning siis oligi minek. Tormiliselt kihutati Nõmme mäelt üles. Ülesse jõudes tekkis arutelu, et kuidas edasi siis peaks ka minema. Kui selgusele jõuti, siis vändati edasi. Vändati ning vändati ja vändati.
Suurele maanteele jõudes tõmmati kiirus üles ja käik kõrgeks. Enne Haruteed tekkis pisikene pragu musta pilve ning hakkas tibutama. Tõelisi tipikaid see muidugi ei seganud ning vihmakumme alla ei keeratud. Pool 12 tehti peatus Harutee söögiputkas. Võeti päeva esimesed burgerid ning veidi leiba. Tõsi, seda viimast küll vedelal kujul. Leib võeti välja Jaanuse rattakotist, kuna ratas vajas tasakaalustamist. Tasakaalustus aitas ka vihma vastu, sest pilv kadus meie pea kohalt ära. Möödusid mõned kilomeetrid ja esimene kumm läks. Ohvriks sai Andres, kes vahetas katkise sisekummi ära välgu kiirusel. Ilmselt võib meest näha peagi vormelisarjas boksipeatusi teostamas.
Edasi läks kuni Ristini tõsiseks paugutamiseks ratturite keeles. Kiirus kruviti üles, rämedad eraldusid tugevatest. Ristile jõuti poole kahe ajal. Tehti peatus ja pisteti vabal valikul midagi hamba alla. Andres sai teist korda päeva jooksul kummi vahetamist harjutada. Selgus, et vahepeal oli ka kiirkorras ühel rattal kodaraid vahetatud. Siililegi sai selgeks, et temalgi on üks terve koder vähem. Jaanus tutvustas samal ajal oma ratta remondikotti, mis ka imekombel kaasa oli mahtunud. Kõik ohkasid kergendatult, sest oli selge, et tööriistade puuduse taha sellel matkal ükski ratta parandamine ei jää. Sõidetud oli selleks hetkeks umbes 55 kilomeetrit.
Kella neljaks jõudsime Üdrumale. Nii kui olime rattad kenasti varju alla pannud, avanesid ka taevaluugid. Istusime ja tegime kerged joogid. Vaieldi, et kellel on kõvem generaator kasutusel olnud. Peale jäi Jaanus oma 9 kw genekaga. Samuti kuulsime koduarvutist, mis võtab 300 W ning seda stand by`s olles! Seda ei suutnud keegi üle trumbata. Sadu jäi vahepeal järgi ning tuli edasi minna.
Palju sõita ei saanudki, kui järgmine sisekumm jälle tühi oli. Taaskord oli selleks õnnetuks Andres. Veidi enne kuute tehti peatus Pärnu teepöörus olevas Lukoili tanklas. See peatus päästis meid taas tugevamast vihmasajust või õigemini päästis ta küll vaid kiiremaid kohale jõudjaid. Mõisteti, et kella seitsmesele praamile enam nii kui nii ei jõuta ja uueks orientiiriks sai Virtsu poe sulgemiseaeg kell kaheksa. Ühesõnaga aega oli parasjagu.
Teel Virtsu saime ka tõsisema vihma saju kaela, mis tõttu vändati nii kuidas keegi jaksas. Virtsus tehti poepeatus. Osteti grillimismaterjali õhtuks. Selgus, et Andresel on veel üks kumm tee peal läinud ning ka keskjooksuga on jamad. Niisiis otsustas ta endale Pärnust uue ratta tellida ja lubas järgmise praamiga järgi tulla. Jaanus ostis veel poest kaupa, kui grupp juba pileteid ostma sööstis. Keegi pidi ka Jaanusele pileti ostma. See "keegi" seda muidugi ei teinud ja nii tuli Jaanusel kai otsale jõudes tagasi vändata, et endale pilet osta. Virtsusse sõit kestis 6 tundi ja 40 minutit.
Praami peal midagi väga huvitavat ei juhtunud, kuna me olime Koguval. Siiski. Mingisugune purjus libekeel ei olnud puhvetis rahul teenindusega ja nõudis kaptenit. Probleemiks oli see, et nooremal teenindajannal oli libekeelest juba kõrini saanud ja seetõttu teenindas libekeelt vanem teenindajanna, kes ei pakkunud aga libekeelele huvi. (Vabandan eesti keele õpetajate ees, kuna ei viitsi sünonüüme kasutada.)
Praamilt lahkudes lasti ühe auto tumendatud tagaklaas, mille taga istus kolm näitsikut, alla ning kutsuti ühte meest Leisi õlletooberile. Tõsist ratturit muidugi nii kergelt õigelt teelt kõrvale ei tõmba.
Muhumaal säras päike ning seetõttu kulges tee libedalt. Poole üheteistkümneks jõudsime Üügu pangale, kus jäime telklaagrisse. Pärast grillimist (loe: lõkke kohal vorstikese põletamist) käisime taskulambi valgel Sokutoa ning Kitsekambri koobastes. Tagasi lõkke juurde jõudes jätkus vabakava.
