Friday, December 26, 2008

Trahter Birgit


Trahter Birgit on söögi- ja joogikoht Virtsu maantee ääres Lihula lähistel. Tegemist on trahteriga, mis hävines 2003. aasta tulekahjus peaaegu täielikult. Ilmselt on seda paika märganud tee ääres paljud Saaremaale sõitjad, aga harva on ju sellist aega, et kusagil peatuda ja midagi põske pista. See on kurb, sest niimoodi võib heast asjast ilma jääda. Praamil pakutava toidu lööb see koht kordades üle.

Tunnistan ausalt, et suhtusin sisenedes kerge eelarvamusega, tegelikult on kerge muidugi pehmelt öeldud. Ma arvasin, et tegu on paraja kioskiga, kuid ma eksisin rängalt. Võetud kalkunitasku juustuga
oli fantastiline. Esiteks maksis portsjon 40 raha, teiseks sai selle eest väga korralikult kõhu täis ja kolmandaks viisid prae juures olnud ahjukartul ning kaste lihtsalt keele alla.

Igatahes soovitan soojalt seda kohta külastada, sest toit on lihtsalt seda aega väärt.


Tuesday, December 23, 2008

Corfu saar



Avastasin oma sülearvutist teksti Corfu saare kohta, miks on kirjutatud laeva peal, kui Corfu saarelt sai ära sõidetud. Ehk siis vahetult pärast elamust, seega ei hakka seda teksti kuidagi moodi täiustama. Las ta jääb nagu ta on...

------------------------------

Sõidan praegu, kell veerand kaks Corfu saarelt Kreeka poole tagasi. Corfu saar on ilmselt paljudele tuttav tänu Gerald Durelli raamatule “Minu pere ja muud loomad”. Kui nüüd minult küsida, kas Corfu on selline nagu seal raamatus, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata. Mitte sellepärast, et ma pole seda raamatut lugenud, vaid lihtsalt seetõttu, et üks asi on turismikuurort ja teine tõeline vaba loodus. Natukene sai ka seda teist proovitud, sest kaua sa ikka rannal viitsid lesida. Viitsib võib-olla küll, kuid põhjamaisel nahal on asjast teine arvamus. Randade kohta võib kohe seda öelda, et Pärnu liivaranda pole siis mõttet otsima tulla. Õigupoolest seda ei leia ei Kreekast ega ka Itaaliast. Vähemalt mina pole leidnud. Ainukest liivaranda olen ma tundnud Cannes. Corfu rannad jagunevad täielikult kivirandadeks, kiviklibu randadeks, liivarandadeks, kus vees on ainult kivipõhi või parim võimalik on liivarand koos vee servas asuva kümnemeetrise kiviribaga. Igal juhul on mingisugused surfiplätud vajalikud. Teatud randades lausa kohustuslikud, kuna seal elutsevad meresiilikud, kes võivad kogu puhkuse sul nahka panna. Vesi on siin üllatus-üllatus soolane, kuid ega siia keegi vett jooma ei tule. Silma pole mõtet seda vett eriti lasta. Kui plaan on nägu ujudes vette panna, siis kindlasti kuluvad ujumisprillid ära. Aga hakkame siis algusest peale.

Corfu saarele tulime praamiga, mis sõltuvad laeva vanusest, sõidab poolteist kuni kaks ja pool tundi. Laev, millega me tulime, oli päris väike ja aeglane. Saarlasena võrdleksin ma seda Koguvaga. Huvitav on see, et laevale sõidavad autod peale tagurpidi. Just nii. Kui Muhumaale sõites võib tihti juhtuda, et ega sealt auto uksest enam hästi välja ei mahu, siis siin pannakse ikka autod niimoodi peal, et külg on külje kõrval ja peeglid ära põõratud. Igatahes päris hull. Juht ajab auto kohale, tuleb ise välja ning järgmine juht ajab oma oma sinna kõrvale. Sõidu aja sisustasime välja istudes, kuigi sees on ka salong, aga sina juba mittesuitsetaja oma jalga ei tõsta. Pooled kreeklased suitsetavad ning salongis leidub neid ka piisavalt, et õhku tuleks noaga lõigata. Kreeklastel on muu hulgas ainsana Euroopas suitsupakid, kus sees on 25 suitsu. Seda sellepärast, et ikka saaks oma rotist sõbrale ka anda. Corfu saarele jõudes on päike juba loojunud. Tuledes Corfu on päris kena. Praami pealt maha, bussi ning sõit algab külasse, kus on meie hotell.

Pimedad mägiteed ei ole suure bussiga sõitmiseks loodud, kuid meie kreeklasest bussijuht saab sellega hakkama. Ag Gordise küla on päris tillukene ehk siis üks 500-meetrine peatänav. Buss peab eemale seisma jääma, sest kreeklased on hullud ja kitsad tänavad on autosid niimoodi täis, et bussiga sinna lihtsalt ei mahu. Paneme siis oma kohvritega mäest alla mere poole, kus on hotell. Seal selgub muidugi, et meie oleme veidike teises kohas ehk siis taas oma kompsudega mäest ülesse. Kohalik hotellitüdruk tuleb teejuhiks. Mööda pimedaid teid jõuame kohale, kuid võti ei keera ust, mille taga me seisame.”Two minutes,” ütleb naine. Mõningaid two minutes´eid hiljem, leitakse õiged uksed üles. Üks neist on vaata et pool maja. Lõpuks jääbki see kaheks ööks meie majaks. Lepime kokku, et piirdume siis selle suure korteriga. Naine läheb chefiga aru pidama, et kas nii on okey. Tema tagasitulekut me ei viitsi oodata ja pakime oma asjad ning kümnekilose arbuusi lahti. Asume sööma ja samas valmib ka plaan, et juhul kui öeldakse, et me ei saa sinna jääda ja peame ümber kolima, siis saadame perenaise kuu peale. Varsti kõlaski koputus. Kuu peale me kedagi saata ei saanudki, kuna kõik oli okey.

Järgmise päeva hommik möödub rannas. Vaheldumisi päikest võttes ning ujudes. Vesi on tõeliselt soe.

Saturday, December 20, 2008

Heategu igas päevas!


Täna õnnestus väikene heategu teha, vähemalt ma arvan nii. Olin Sikupilli Prismas poodlemas, kui kuulsin järsku autojubinate osakonnas telefoni helinat. Täiesti tavaline asi tegelikult. Kellelgi ju ikka poes heliseb mobiiltelefon, kuid asi läheb veidraks, kui sinu läheduses ei ole kedagi. Igaks juhuks kontrollisin ka teiselt poolt riiulit. Ka seal polnud kedagi. Esimene mõte oli siis, et kas ma olen läinud hulluks. Teine mõte oli, et las heliseb, see ei ole ju minu asi, kuid seejärel sai minust uudishimu võitu ja asusin helisejat otsima. Pärast mõningast otsimist leidsingi alumiselt riiulit heliseja. See oli juhtmevaba müüjate telefon. Võtsin siis telefoni vastu ja peagi oli kohal ka õnnelik müüja, kes oma telefoni oli riiulile ära kaotanud. Müüja oli igatahes väga õnnelik ja minul oli ka tegelikult hea tunne südames. Heategu ei maksa tõesti midagi!

Friday, December 5, 2008

Toetasin Siseministeeriumit


Alles oli meedias juttu, et järgmise aasta riigieelarvesse on hea ports trahviraha sisse arvatud. Nüüd sain siis omal nahal tunda, et politseinikud tegelevad selle raha kogumisega ikka täie tõsidusega. Ilmselt on kõrgemalt tulnud käsk, et mingisuguseid hoiatusi ei tohi teha ning igal võimalusel tuleb praeguses raskes majanduslikus olukorras trahv välja kirjutada.

Nii sain ka mina eile õhtul kell 4 kohe 10 ühikut kirja. Tegin Tondi tänavalt enne raudteeviadukti vasakpöörde Kotka tänavale. Kohustusliku sõidusuuna märgi all oli ka lisatahvel, et märk kehtib tööpäeviti kella kuueni. Pimedas ja vihmases ilmas oli liikluse jälgimisega piisavalt tegemist ning ma ei hakanud kella vaatamagi. Miski pärast olin ma ka täiesti kindel, et kell on juba kuus läbi, aga eksisin. Kohe seal samas nurgas võeti mind rajalt maha, kutsuti autosse ja öeldi, et tuleb panka minna. Kõige huvitavam oligi see, et kõigepealt peab dokumentidele ridamisi allkirju ära panema ning seejärel alles alustatakse nende täitmist. Veidikene nagu loogika vastane. Samuti sain ma juba pärast poole lause kirjutamist selgituse lahtrisse märkuse, et romaani pole vaja. Minu mäletamist mööda oli romaan ikka kõvasti pikem teos kui üks lause, aga ega ma ju ei tea, missuguseid romaane loetakse Politseikoolis.

Üliõpilasele on ikkagi 600 kroonine trahv päris kopsakas. Samas saab ärimees, kes teenib 100000 krooni kuus, ka 600 kroonise trahvi, millele temasugune mees ilmselt sülitab. Seega oleks palgast sõltuv trahvisüsteem efektiivsem. Ma ei ütle, et õiglasem, kuid 600 kroonine trahv ärimeest mõtlema ei pane. Järelikult ka liiklusohutus ei parane.

Minu nelja ja poole aastase autojuhi karjääri jooksul oli see mu esimene rikkumine. Enda arvates pole ma mingisugune liiklushuligaan.

Monday, December 1, 2008

Kui on igav...


Ilmselt oli see Arvutikasutaja ajakirjas välja toodud võimalus igavust peletada ja ma suhtusin seda artiklit lugedes sellesse skeptiliselt, kuid ideel on tegelikult jumet. Mõte seisneb selles, et toksida Googlesse oma erinevate tuttavate nimesid. Soovitavalt tuleks nimi panna jutumärkidesse, et tagada adekvaatsed tulemused. Võimalusi on piiramatult ning niimoodi on võimalik mõnest inimesest väga huvitavaid fakte teada saada. Näiteks eile õnnestus mul teada saada, et üks mu sõber on Türi linna tunnuslause taga. Kas pole mitte huvitav fakt? Samuti on võimalik sõpradega võistelda, et kes siis ikkagi on sõpruskonna kuulsaim liige.