Tartu maraton toimus 21. veebruaril juba 39. korda. Ühtlasi möödus sel aastal esimesest Tartu maratonist 50 aastat. Juubelit tähistati vääriliselt, sest osalema tuli üle 6500 suusasõbra ning paljudki pidid stardikohast suu puhtaks pühkima, kuna korraldajad ei olnud nii suure osalemissooviga arvestanud. Oma osa oli selles ka suurepärasel ning lumerohkel talvel.
Milline vägi viib selle rahvahulga 63-kilomeetril kannatuste rajale? Sellele küsimusele oskab vastata alles pärast selle läbimist. Detsembri lõpus, kui ma tulin välja ideega läbida Tartu maraton, ei oleks ma kindlasti osanud sellele küsimusele vastata. Kui keegi olekski mulle selle küsimuse esitanud, siis vastanuks ma talle jonnaka lapse kombel, et ma lihtsalt tahan. Tolleks hetkeks ei olnud ma veel kilomeetritki klassikalises tehnikas läbinud.
Inimese paneb kõige paremini liikuma eesmärk. Kui on olemas siht, siis on keeruline seda ignoreerida. Nii oli ka minul raske viilida ning suusarajale tugeva tuisuga minemata jätta, sest ma teadsin, et iga treeningkilomeeter viib mind lähemale lõppeesmärgile, milleks oli Tartu maratoni läbimine. Mõnele teisele ei olnud eesmärgiks aga mitte lihtsalt maratoni läbimine, vaid teatud ajaga läbimine. Kolmandale oli aga eesmärgiks olla naabrimehest suusarajal kiirem. Nii võib iga inimene maratonirajale eesmärgi seada, hoolimata sellest, kas sa oled sportlane või tugitoolisportlane, mees või naine, noor või vana.
Maratoni läbimine on võitlus iseendaga. Heal juhul võitled sa rajal iseendaga, halvemal juhul tuleb võidelda ka villide ja hõõruva saapaga. Ilmselt levinum küsimus mulle ongi olnud, et kas oli hetki, millal tundsid, et aitab – rohkem ei jõua. Päris lootusetuid hetki ei olnud, kuid kui 29. kilomeetril tundsin, et nüüd purunes jala peal vill ning sokk läks märjaks, siis ma tõesti küsisin, et KAS ma ikka jõuan finišisse. Viimased 16 kilomeetrit oli vaid ootus. Ootus, et metsanurga tagant ilmuks post, mis teataks, et eesmärgini on jäänud jälle üks kilomeeter vähem. Need postid ilmusid harva ja kangesti tuli peale mõte, et keegi on lihtsalt vahepealse kilomeetriposti ära varastanud, kuna kilomeeter ei saa lihtsalt olla nii pikk. Aga kilomeeter on pikk maa – eriti siis kui 47 kilomeetrit on juba seljataga.
Oluline märksõna on ühtsus, mis rajal kogu seal viibiva suusarahvaga tekib. Tõsi, see ühtsus on teistsugune kui laulukaare all, sest selleks hetkeks, kui viimased startijad on jõudnud stardijoonele, on Veerpalu juba mitmed kilomeetrid sõitnud. Ometigi tekib see ühtsus, kui sa näed kuidas pikk looklev suusatajate saba liigub Lõuna- Eesti küngaste ning orgude vahel.
Kõige olulisemaks motivatsiooniks tugitooli vahetamiseks suusaraja vastu on ikkagi lõpetamise emotsioon. Sa jõuad üle finišijoone, saad kaela medali, otsid üles oma riietekoti, vahetad kuivad riided selga ning jood kuuma meeõlut ja sööd hernesuppi. Sa ei taha suuski enam mitte kunagi näha ning tead, et homme valutab kogu kere. Igalt poolt on valus, kuid see ei pühi siiski naeratust huulilt, mis sinna tekib, kui sulle meenub, et sa oled üks 110 tuhandest lõpetajast, kes kunagi üldse Tartu maratoni pika distantsi on lõpetanud. Selle emotsiooni saamiseks on vaja kannatada kõigest 63-kilomeetrit, kuid emotsioon jääb püsima.
