Kuigi Eesti on peagi 22 aastat olnud vaba Nõukogude Liidu kütkest, jätab värske kampaania vägisi mulje, et eeskuju on võetud just idast, mitte aga läänest. Joome poole vähem kõlab sama hästi, kui et teeme viisaastaku ära kolme aastaga. Kampaania "Joome poole vähem" on kindlasti samm õiges suunas, aga selle efektiivsus tundub kahtlase väärtusega.
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarvitati 2012. aastal ühe elaniku kohta keskmiselt 10,6 liitrit absoluutalkoholi, mis teeb siis umbes 450 pudelit keskmist õlut aastas. Selle tulemusega oleme Euroopas "auväärsel" kuuendal kohal. Viie rikkama hulka me ilmselt ei jõua, aga antud kategoorias on viies koht küll täiesti käe ulatuses.
Statistikute hulgas on levinud ütlus, et keskmine palk on palk, mida keegi tegelikult ei saa. Samamoodi on kahtlase väärtusega keskmiselt tarvitatud alkoholi kogus. See on suurus, mis moodustub karsklaste ja joodikute joogipoolise summeerimisel ning seejärel indiviidide arvuga jagamisel. Seega kui kaks sõpra lähevad õhtul pubisse ja üks neist joob 0,5l mahla ja teine 0,5l viina, siis statistiliselt jõid nad keskmiselt 0,25 liitrit viina näkku, mis ei tundugi nii jube tulemus.
Kogu selle eelneva pika jutu mõte oli, et meil on ühiskonnas kahte sorti inimesi - inimesed, kes võtavad alkoholi mõistlikult, ja inimesed, keda võtab alkohol. Kui selle taustal vaadata seda reklaami, siis tekib vägagi loogiline küsimus - kellele see üleskutse on ikkagi suunatud? Mina ei jäta selle üleskutse pärast oma iganädalast õlut joomata ja ega see ka Eesti keskmist näitajat väga mõjutakski. Küll aga tekib mul küsimus, kes joob minu ülejäänud 400 pudelit õlut ära.
Teisel äärmusel, kes joovad pigem pudeli või kaks viina nädalas ära, on ka sellest üleskutsest täiesti ükskõik. Tulemuseks tore reklaamikampaania, mis ei muuda midagi.
