Masendav

Pole seda suve nagu õieti olnudki, aga läbi ta igatahes tänasega saab. Oma päevaplaani tuleb nüüd ka loengud mahutada ja vaba aega jääb vähemaks. Üle tuleb elada vihmased ning sombused sügisilmad, pime talv. Raske on leida midagi positiivset. Ometigi tuleb see positiivne leida ja läbi sügise ning talve minna. Kuidas seda teha? Tuleb rõõmu tunda pisikestest asjadest, võtta asja mõnuga ja naeratada ka siis, kui suu tahab viltu kiskuda.

Polegi meil Rahnut vaja?

Meil oli Erki Nool ja kümnevõistlus. Kümnevõistlus oli ikkagi pikka aega meie paraadala. Ala, mida eestlased armastasid ja vaatasid. Sydney`s tuli selle kõige krooniks kuld. Ja oligi kõik. Nool loobus ja troon oli tühjaks jäätud. Tuli Rahnu, tegi 8526 punki, aga see oli ka kõik. Sellele järgnesid vigastused, katkestamised, hädaldamised. Nii kui midagi valutas, oli ka katkestamine kirjas.

Pahapill ja Raja päästsid sellel olümpial meie paraadala. Tõsi, esikümnesse ei jõutud, kuid mõlemad mehed tegid oma isikliku rekordi, pingutasid lõpuni ja ületasid mitmel alal iseennast. Sellist võitluslikkust tahabki vaataja näha. Tublid poisid igatahes!

Lao võrdleb Eestit Nõukogude liiduga

Delfi avaldas Meelis Lao venekeelses nädalalehes olnud arvamusloo, kus Lao võrdleb praegust Eesti valitsust Nõukogude liidu omaga. http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=19667109&ndate=1219266000&categoryID=120

Esimene mõte on muidugi, et kuidas üks eestlane võib üldse niimoodi kirjutada. Paraku tuleb tõdeda, et paljude Lao seisukohtadega ma tõepoolest nõustuksin. Meie poliitikud valetavad ja vassivad. Meedia kirjutab vastavalt sellele, millise erakonna käpa all nad on. See pidev lömitamine USA ees. Venemaa alatine kritiseerimine. Gruusia jäägitu toetamine, mis sest et Abhaasia kuulutas ennast iseseisvaks 90ndate alguses, kuid Gruusiat see muidugi ei huvitanud.

Ideaalsest ja viie rikkama Euroopa riigi hulka kuuluvast riigist oleme me veel valgusaastate kaugusel! Ansipi valitsusega me sinna ilmselt ei jõuagi.

Mismõttes ei olnud hoogu

TV3: Savisaar: laulupeol oli hoogu liiga vähe - mismõttes nagu? Laulupidu oli täpselt selline nagu ta olema pidi. Hea küll, oleks siis Linnapea ise kohal olnud ja võrdleks, et 20 aastat tagasi oli hoogu rohkem. Jah, siis ma võib-olla isegi usuksin seda, kuna ma ise ei olnud 20 aastat tagasi Lauluväljakul, aga vaadata televiisorist ja siis kommenteerida - see on juba imelik.

Veel hullem on nagu süüdistada korraldajaid. Kas siis laulud olid valed? Kõnelejad? Esinejad? Ma ootan juba tükk aega Savisaarelt mõnda positiivset arvamusavaldust. Majanduslanguse ajal on seda muidugi raske teha, kuid öölaulupeoga oli ometigi võimalus. Miks ei kasutatud seda ometi?

(M)ärkamisaeg

Märkasid, et Tallinnas toimus öölaulupidu? Ilmselt küll, sest kuidas oleks saanud see märkamata jääda. Ise olin kooriga laulukaare all laulmas ning see oli vapustav kogemus. Näha kuidas rahvamass Lauluväljakule ilmub, ööpimeduses Eesti lipud lehvivad ja viimane kui üks eestlane laulab. Kui alguses oli ikka tühju kohti märgata, siis südaööks märkasin ma vaid ühtlast rahvamassi. Täiesti võõras inimene haarab su käest, soovib õnne – kus mujal võib sellist asja veel juhtuda?

Laulupeo kava oli hea ning ei pingutatud üle keeruliste lugudega. Oleme ausad, ega üldlaulupeo kavast ühehäälseid laule leia. Öölaulupeo omast aga leidis ja peabki leidma. See oli kogu rahva pidu, mitte koorilauljate oma.

Kihvt oli ka kella neljast alanud peo peaproov, kus küll rohkem vaadati suurelt ekraanilt Gerdi mehetegusid Pekingi kettasektoris kui dirigenti. Sellise massiga koos rõõmustada oli tore! Tegelikult oli Gerdil suur roll, et eestlaste pidupäev läks korda. Ilma selle kullata poleks asi ikka õige olnud.

-------------------------------------------------------------------------------------
Minu mõtted pärast 2007. aasta X noorte laulupidu

Looja, hoia Maarjamaad...

Maailmas on aastasadade jooksul toimunud palju revolutsioone, kuid meie laulev revolutsioon oli, on ja ilmselt ka jääb harukordseks sündmuseks. Tookord tulid inimesed mitte niivõrd laulma ja kena koorilaulu kuulama, vaid väljendama oma vabaduseiha.

Rahvas oli meelt avaldanud, rahva poliitiline ühisrinne oli end näidanud, võimsa ühislauluga selja tõesti sirgu ajanud ja vägeva ovatsiooniga heaks kiitnud ka Edgar Savisaare tõsiselt öeldud mõtte: „ ...juhtugu, mis juhtub, aga enam ei lase me end muuta tuimadeks käsutäitjateks!“ Nii kirjeldas 17. juunil 1988. aastal lauluväljakul toimunut Lembit Koik raamatus „Balti kett“

Viimase 10 aasta jooksul kadus laulupeolt eestluse mekk. Tegu oli rohkem koorilaulu huviliste kokkutulekuga. Rahvas muutus mugavaks ja armastas pigem laulupidu kodusest tugitoolist jälgida.

Aprillikuu sündmused tuletasid taas kord meile meelde, mida tähendab omariiklus. Küllap tõid paljudele tõsimeelsetele eestlastele need vandaalitsemised silmi pisarad, kuid seevastu 1. juuli oli nende inimeste pidupäev. Lauluväljak oli täitunud inimmassiga, kodudest toodi kaasa rahvustrikoloorid. Tegemist oli selge sõnumiga: eestlased ei murdu ja kui on vaja, seisame taas selle eest, millesse usume. Eesti eest!

Tõnis Mäe "Palve" oli X noorte laulupeo tipphetk. Seda tunnet, mis valitses laulukaare all, on v6imatu sõnadesse panna. Ega siis ilmaaegu ei nõudnud 18000-pealine lauljate vägi, kes rongkäigus marssinud ja pika päeva jalgadel olnud, loo kordust. Isamaalised laulud omavad endiselt tähendust, ka noorte jaoks. Nendega, kellele Eestimaa on kallis, kohtume üldlaulupeol 2009!

Midagi saime

Kahepaat Endriksoni ning Jaansoniga ei vedanud meid alt ja tõid hõbeda. Vähemalt silm on Eestil nüüd peas. Väike riik - palju meil siis vaja? Kanter saab ka midagi ja ongi rahu majas, kuid meedia on inimeste meeled segi ajanud. Arvatakse, et Eesti saab ikka rohkem kui kaks medalit.

Üldse on minu meelest olümpiakoondis liiga suur. Milleks neid ujujaid oli sinna vaja saata? Eesti rekord olümpial on küll tore asi, aga kui sellega ei saa mitte kui midagi. Kohad kolmandas ja neljandas kümnes pole ju mitte midagi väärt.

Kreeka vol.1 - liiklus

Kreeka liiklus on hullus ruudus ehkki ma tegelikult kartsin veel hullemat. Ma kohe ei teagi, kust alustada. Kahekordset pidevjoont ei näe siin keegi, kiiruspiirangud on ka turistidele. Kaherealine tee võib muutuda ühel hetkel neljarealiseks jne. Kõige selle juures saavad kreeklased ometi väga hästi hakkama. Suuri ja raskeid liiklusõnnetusi juhtub Kreekas harva. Muidugi plekimõlkimised on siin kandis igapäevased nähtused. Ateena linnas leidsin ma vaid mõned taksod, mis ei olnud mõlkis.

Kreekas on kombes õnnelikult lõppenud liiklusõnnetuse korral panna tee äärde väike karbike, kus sees on mõni ikoon ja küünal. Sellega tänatakse taevajõude õnnelikult lõppenud õnnetuse eest ja selliseid mälestusmärke on tee ääres oi-oi kui palju. Serpentiinidel oli mõnes kurvis neid kohe paar-kolm tükki.

Kreeka liikluse põhiprobleemiks ongi tegelikult turistid, kes rendivad endale auto või motorolleri ning asuvad liikluseeskirju jälgides sõitma. Nende liiluseeskirjadega pole aga siin suurt midagi teha, kuna enamus liiklusest toimub kirjutamata reeglite kohaselt. Näiteks möödasõit Kreeka moodi: möödasõitja vajutab signaali ja asub möödasõidule, ülejäänud vaatavad ise kuidas hakkama saavad. Nii möödasõidetav, kes vahest peab ennast teepeenrale tõmbama, kui ka vastutulija.

Nüüd aga veidikene Kreeka kõige ägedamast bussijuhist, kelleks oli meie kreeklasest bussijuht Janis. Mees on juba üle 25 aastat rooli keeranud ning teeb seda tõepoolest hästi. Lisaks rooli keeramisele jõudis ta ka töökohal suitsu pahvida, plaate vahetada mängijas, mingisuguseid Kreeka helmeid ühes käes keerutada, bussi logi täita rooli peal ning mis kõike hämmastavam: ta keeras ka suitsu rooli taga valmis! Meteora kloostri otsast alla sõites oli liiklus täiesti umbe jooksnud. Ega siis midagi, Janis tõmbas käsipiduri peale ja asus liiklust valjuhäälselt reguleerima ning asi saigi korda. Delfi linnas oli ühel kitsal tänaval autojuht, kes tagant asju välja võttis, autoukse lahti jätnud. Buss ei mahtud sealt mööda ja nii sõitis Janis auto kõrvale ja lõi läbi bussijuhi akna seisva auto ukse lihtsalt kinni. Oleksite pidanud autojuhi nägu nägema. Mees oli ikka suht kohkunud. Eredaid kogemusi on igatahes Kreeka liiklusest saada küll ja veel.

Kreekast tagasi

Varajastel hommikutundidel ehk siis veidi pärast südaööd jõudsin ma tagasi Kreeka reisilt. Vägev reis oli koos veel vägevama giidiga. Masendav oli Tallinna lennujaamast astuda vihma kätte, veelgi masendavam oli lugeda, et Gruusia ning Venemaa möllavad. Reaalsusega aga kohaneb kiiresti ning ilmselt on võimalik lähiajal siin lugeda erinevaid postitusi Kreeka teemadel. Kõike ilmselt ühe hooga kirja panema ei hakka ning küllap on see ka võimatu.

Gondvana reisikirjeldust saab lugeda:
http://www.gondvana.ee/index.php?id=76