3:0 ei olegi nii hull kaotus Hispaaniale ning loomulikult vaatasin ma ka teise poolaja ära ja see ei olnudki väga jube. Masendav oli küll vaadata, kuidas Eesti mitu suurepärast väravavõimalust luhtas, kuid ilmselt on see harjutamise asi. Ehk kunagi hakkavad meie jalgpallurid ka sisse lööma ja realiseerima neid võimalusi. Ütleme siis nii, et mängule võib anda hinde rahuldava.
Küll aga ei annaks ma kommentaatoritele hinnet rahuldav. Lihtsalt jube oli kuulata 2:0 seisul, kuidas kommentaatorid rääkisid, et kui nüüd Eesti ühe värava lööb, siis oleme me mängus jälle tagasi ja seejärel on juba kõik võimalik. Ma ei tea, kas nad ise ka seda uskusid. Loomulikult oli eestlastel võimalus see värav lüüa, kuid kas valitsev Euroopa meister on tõesti nii nõrk, et selle sisselastud värava pärast oleks neil kogu mäng laiali vajanud ja eestlased oleksid veel kaks väravat löönud ning võitnud. Vaevalt! Pigem oleks sellise asja peale selline turmtuli meie väravale korraldatud, et...
Aga loota tuleb ning uus põlvkond tundub särav. Kas neist ka meeste klassis asja saab, näitab aeg.
No comments:
Post a Comment