Elu algab täna

Viimase kolme päevaga olen ma rohkem lugenud kui viimase paari kuu jooksul kokku. Lisaks Sass Henno raamatule "Ma olin siin" jäi viimasel raamatukogus külastusel ka näppu sama kirjaniku teine raamat "Elu algab täna".

Nende kahe raamatu vahel on üks suur sarnasus. Mõlema peategelasel võiks nagu kõik kõige paremas korras elus olla aga siis järgneb üks jama teise otsa. Kõigepealt tuleb toibuda koondamisteatest. Seejärel ilmneb eksmatt ülikoolist ja päeva lõpus tabad oma tüdruksõbra võõra mehega hullamas. Ei ole just kellegi unistuste päev. Aga ometi tuleb raamatu peategelane sellest välja ja inimene peabki igast olukorras välja tulema ning edasi minema.

Lõpetuseks lihtsalt üks ilus mõte raamatust: "Kõik, mis on selja taga, on lihtsalt üks lugu. Üks jutustus, mida me enam muuta ei saa. Parim, mida me saame teha, on loota, et kõik, mis edasi tuleb, on ilusam ja helgem."

Pristise juhtmevedajad

Kasutage lokaalseid suitsuandureid ja teie kodu seinad on teile igal juhul tänulikud. Minu kodu seinad on nüüd kui Šveitsi juust. Töömehed olid iseenesest toredad ja vahepeal hakkas neist lausa kahju kui puurimised lõppesid pidevalt betooni armatuursõrestikus ja tuli uue augu puurimine taas käsile võtta. Pildil olevad augud on tehtud ühe juhtme vedamiseks :D

SUITSUANDUR ON KOHUSTUSLIK ALATES 1.JUULIST 2009!

Ma olin siin

Eile jäi raamatukogu riiulil mulle ette Sass Henno teos (või siiski raamat, ma ei oskagi öelda. Pigem ikka raamat, hea raamat) "Mina olin siin".  Lugemine on igatahes aus, tõeline ja hea. Sisu on karm ja julm, kuid reaalne. Inimene, kes arvab, et Rass on ainult välja mõeldud tegelane, kelle elulugu on kirjaniku väljamõeldis, eksib ilmselt rängalt. Karta on, et paljude pättide karjäär hakkab sarnaselt pihta. See kõik on igatahes raamatus nii tõetruu, et autori näol on kas geeniusega või inimesega, kellel on siiski mingisugune ettekujutus põrandaalusest maailmast. Kirjastiil tuletab veidikene meelde Kaur Kenderi oma. Kui Kenderi stiil meeldib, siis meeldib ka Henno oma ja vastupidi.

Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et kui ma eile selle raamatu võtsin raamatukogust, siis öösel kell 1 sulgesin ma raamatu kaane ja läbi ta oligi. Vähe on raamatuid, mida ma olen pärast südaööd viitsinud üldse lugeda. Seda igatahes viitsisin.

Sport - 20.nädal

Eelmine nädal just ilma poolest suurem asi ei olnud, kuid kaks korda ikkagi ratta sadulasse õnnestus ronida ja 20 km otsad ka tehtud. Neljapäevasel sõidul oli keskmine kiirus üle 20 kilomeetri tunnis, millega võib suhteliselt rahule jääda.

Lisaks õnnestus teisipäeval esmakordselt elus tegeleda rühmvõimlemisega. Nimelt lubasin osaleda Koolinoorte Maailmameistrivõistluste avatseremoonial ja teisipäeval oli proov. Päris põnev oli selline lippudega vehkimine ja jooksmine ning lisaks oli see ka füüsiliselt paras koormus.

Kolmapäev: 17,45 km jalgratast
Neljapäev: 20,64 km jalgratast

Iff 70?

Eile tähistas Ivo Linna Kuressaare Lossihoovis oma 60. juubelit kontserdiga. Ühtlasi oli tegemist ka tuuri Iff 60 avapauguga. Ise ma küll kontserdil ei olnud, aga soodsa asupaiga tõttu kuulsin Iffi lauluhäält ka koduhoovi, kus parasjagu tegelesin heki pügamisega. Tegemist oli hea kontserdiga. Juubilar on endiselt heas vormis. Ühele heale laulule järgnes kohe järgmine hea laul ning nii kontserdi lõpuni välja. Ei tea, kas ma hakkan juba vanaks jääma, kuid tuleb öelda, et vanasti ikka osati laule kirjutada.

Kihnu - kontrastide saar

Nädalavahetusel õnnestus esimest korda elus käia Kihnu saarel, mis on Liivi lahe suurim saar 16,4 ruutkilomeetriga. Saar on 7 km pikk ja kuni 3,3 km lai.Pärnu linnani on Kihnust 41 kilomeetrit.

Kõigepealt peab ütlema, et Kihnu on rahustav. Pikk kruusatee ning kahel pool seda fantastiline männimets. Pühapäeva hommikul näed, kuidas mööda tänavat läheb Kihnu memm värvilise kördi ja lehmaga. Aeg justkui seisaks Kihnu saarel. Loomeinimestele oleks tegu väga hea kohaga. Inspiratsioon voolab kõikjalt. Ole ainult mees ja ammuta vaid seda.

Kõige selle ilu kõrval on tõrva tilgaks meepotis sõiduvahendid ja liikluskultuur. Väga palju leiab saarel külgkorviga mootorrattaid ning need on ka kõige turvalisemad sõiduvahendid. Autod on enamasti kõik roostes ja tehnoülevaatluseta. Küljekarbid on autodel lihtsalt roosteussi poolt äranäritud, esiklaasid on täis mõrasid, numbrimärgid puuduvad jne. Lisaks pole nooremad kihnlased vist kuulnudki, et purjus peaga ei tohi rooli istuda. Rooli ei istuta mitte ainult paari õllega, vaid ikka pooliku viinaga. Samas sõidetakse rahulikult ja mingisugust kihutamist kitsastel külateedel ei toimu.

Sport -19.nädal

Kehv ilm vähendas ka kohe sportimist. Õigemini oligi kogu sport nädalavahetusel Kihnu saarel, kus sai jala silgatud Rock City kämpingu ja rahvamaja vahel kolm korda. Vahemaa 2 kilomeetrit.

Ei ole halba ilma...

Ei ole halba ilma, vaid on vale riietus. Täna pidin kaks korda läbi Kadrioru pargi Oru hotelli jalutama ning kaua kõhklesin, et ehk peaks minema autoga. Lõpuks läksin siiski jala ja vihmavarjuga ning väga kihvt oli. Märjad, õitsvad sirelid lõhnasid. Üldse oli õhus tunda harjumuspäratut värskust, suve lõhna.

E-hääletus kui lapsemäng

Just paar minutit tagasi andsin oma hääle Europarlamendi valimisetel. Läks küllaltki lihtsalt, isagi üllatavalt lihtsalt. Esimesel korral kohe ei õnnestunud, kuna mul olid mõned teised brauserilehed lahti. Teisel katsel kõik toimis ja minu hääl oli antud vähem kui viie minutiga.

E-hääletuse suurimaks probleemiks ongi selle lihtsus. Sellist tunnet küll ei teki, et oleks nüüd valimas käinud. Isiklikult oleks kindlasti läinud õigel päeval pabarhääletusele, kuid kuna ma olen sel päeval hoopis väikesel Kihnu saarel, siis oli kindlam oma valik ikka kohe ära teha. Muidu teistele pärast häbi öelda, et ma ei täitnudki oma kodanikukohust.