Arstlik komisjon

Täna hommikul oli minek siis arstlikku komisjoni. Selleks, et teada, mileks tuleb valmis olla, uurisin siis eelnevalt sõpra-internetti. Tulemuseks oli praktiliselt null, kuna vastavad postitused oli kas lihtsalt juba vanad või lausa pada.

Tegelikult algas minu tänane hommik järgnevalt. Kohale läksin 20 minutit enne kaheksat ja mitte seetõttu, et ma kangesti kibelesin, vaid puht praktilisel kaalutlustel. Elavas järjekorras saab kell kaheksa esimesest ruumist tervisekaardi kätte, et siis mööda maja ühe arsti juurest teise tormama asuda. Minu nn. stardinumber oli 2. Tänu sellele säästsin ka hulga aega. Esimesena tormasin EKG-sse. Seal sain ma ekstra veel kiita, kuna lisaks särgi ära võtmisele taipasin ka teksase sääred ülesse keerata. Järgmisena jõudsin WC-sse ning põrutasin koos prooviga ülesse vereproovi andma. (Imelik tõesti, aga vere- ja uriiniproov on ühes ruumis. Ka selle ukse taga olin ma esimene ning pääsesin jälle järjekorrata. Kui tavaliselt ei tohi hommikust süüa, kui vereproovi annad, siis neil seal on suht suva, kuna ainus mida nemad otsivad verest, on narkootikumid.

Edasi tormasin registratuuri ennast kopsuröntgenisse kirja panema. Siin ma tegin saatusliku vea ja ausa poisina ei hakkanud kahest minu eesseisjast mööda trügima, kui teine luuk ka asus tööle. Selles luugis, kuhu mina jäin, töötas aga mingi vanem daam, kes toksis mu isikukoodi vähemalt kolm korda sisse, enne kui mind üles leidis. Selle kõigega kaotasin ma röntgeni järjekorras kaks kohta, mis läks maksma umbes 10 minutit. Röntgeni uks taga oli minu ees vist viis poissi, mistõttu seal läks mul umbes 20 minutit. Protseduur ise on kiire. Rindkere paljaks - röntgenpilt - pluus selga ja valmis.

Viimaseks jätsin ma kuulmiskontrolli. Põrutasin pärast röntgenit suurel kiirusel viiendale ja ülatusena avastasin seal, et jällegi järjekorda ei ole. Prauhti panin uksest sisse, endal veel süda peksles jooksmisest. Suhteliselt ajuvaba test oli see kuulamise oma, aga vähemalt läks kiiresti. Sellega oli siis vaba kava lõppenud ja järgmised asjad tuli võtta kindlas järjekorras. Kirurgi ukse taga oli selline 5-liikmeline saba, kuid õnneks ei olnud seal eriti suuri kaebajaid ja see järjekord kulges ruttu. Kabinetis küsiti operatsioonide-traumade kohta ja kästi siis aluspükste väele võtta ning uuriti selga. Minu puhul tuvastati selgroo kerge defekt, mis iganes see ka ei olnud. Igatahes pandi tõendile tempel, et sobib teenistusse. Seega oli tõesti kerge defekt ja ma ise ei mänginud asja ka hullemaks.

Järgmine uks oli siis sisearst, kus tuli ka tiba oodata. Nähes mu perearsti tõendil seisvat vererõhu näitajat lükati elektrooniline mõõtja teise laua nurka ja võeti old-school käsipumbaga mõõtja lauasahtlist välja. Näitajad olid muljet avaldavad ja anti ajapikendust täiendavateks uuringuteks.

Viimaseks punktiks enne komisjoniesimehe juurde minekut oli psühhiaatri juurde minek, kus mul läks taaskord erakordselt kiiresti. Järgnevalt lühike dialoog vestlusest.

-Esimest korda psühhiaatri juures.
Jah
- Kui vana olete?
22 -Töötate või õpite?
Mõlemat
-Kas esineb peavalusid?
Ei
-Tarvitate mingisuguseid rohte?
Ei
-Kuidas unega lood on?
Pole viga
-Kuidas on suhe alkoholiga?
Mõistlik
-Milliseid narkootikumeid olete proovinud?
Ei ole proovinud
-Kas tüdruk on?
Ei ole
-Miks?
Kiire on.
-Tuleb aega võtta, muidu jääte vanapoisiks - ja löödi tempel alla, et sobib küll teenistusse.

Järgmisena istusin ma 20 minutit komisjoni esimehe ukse taga. Põhjuseks oli see, et väga palju oli ka järjekorras juba korduvaid arstliku komisjoni läbijaid, kes kõiki eelnimetatud etappe ei pidanud läbima. Komisjoni esimees käis siis veel korra sisearstiga vererõhust rääkimas ning seejärel anti täiendavateks uuringuteks pool aastat pikendust.

Viimasena tuli veel 20 minutit ühe ukse taga istuda, et tervisekaart tagastada ja anda oma pangakonto, et nad saaksid sinna kuludeks kanda 150 krooni, mis on ettenähtud arstliku komisjoniga tekivate kulude katteks. Mõni minut enne poolt ühtteist väljusin ma Tõnismäe polikliinikust, et teha täiendavad uuringud ning oodata poole aasta pärast uut kutset.