Naised on ikka olnud müstilised ja õnnelik on see, kes neist täielikult aru saab. Või kas keegi üldse saab nii öelda?
Kui väike võib olla tähelepanuavaldus, et naisterahvas seda üldse märkab? Eksperiment sai alguse töökaaslase kaebusest, et ta lööb pidevalt oma põlved tühja klaviatuurisahtli vastu ära. Sellele järgnes muidugi tavapärane küsimus, et kas meil siis tõesti kollektiivis mehi ei ole, kes selle maha võiks kruvida. Muidugi oleks ma võinud selle neetud sahtli kohe maha kruvida, kuid polnud käepärast ühtegi kruvikeerajat. Seega läksin täna hommikul varem tööle koos kruvikeerajaga ning keerasin selle klaviatuurisahtli maha. Mõistagi ma ka mõtlesin, et huvitav, kas seda üldse tähele pannakse. Ega mul eriti usku sellesse ei ole. Inimese puhul on ju ikka nii, et kui miski jääb pidevalt ette, siis me paneme seda tähele. Kui midagi ette ei jää, siis me ka ei märka seda.
Tööpäev algas kell 9 hommikul ning mõistagi kolleeg ei märganud oma lauaga toimunud muudatust. Siiski läks mul paremini, kui ma ootasin. Nimelt kell kolmveerand 12 tuli töökaaslane minu juurde ja küsis, et kas mina olen sahtli tema laua küljest ära kruvinud. Mõistagi tegin üllatunud näo ja ei saanud üldse aru, millest jutt. Lõpuks jäigi nii, et päkapikud on klaviatuurisahtli ära viinud. Ühtegi teist töökaaslast isegi ei kahtlustatud selles teos.
Eksperimendi tulemuse võib võtta kokku ühe lausega: Ka väike heategu ei jää tähelepanuta.
No comments:
Post a Comment