Tugitoolist Tartu maratonile vol 3

Neli nädalat tagasi võtsin ma eesmärgiks läbida Tartu maraton. Kuni eelmise nädalani kulgesid ettevalmistused selleks sündmuseks peaaegu fantastiliselt. Külma ilma tõttu õnnestus mul aga eelmine nädal vaid korra suusarajale pääseda ja läbida 15 kilomeetrit. Osaliselt korvasin ma puuduvad suusakilomeetrid 1,4 kilomeetri ujumisega ujulas, kuid see polnud siiski see.

Tänaseks oli külma laine oluliselt järgi andnud ning seadsin sammud pärast tööd Pirita suusarajale. Paganama raske oli, kuna laupäevane krooli ujumine oli veel õlgades, kuid läbisin tavapärasel kiirusel 15 kilomeetrit.

Nelja nädalaga on mul õnnestunud kokku läbida 181 kilomeetrit suuskadel. Mulle tundub, et selle kilometraaźiga võib juba maratoni läbimisest unistada. Mõned aastad tagasi tegi samalaadse eksperimendi Õhtuleht ja siis pandi 200 suusakilomeetriga tugitoolisportlased maratoni läbima. Nende kannatustest võib lugeda suusatajad.blogspot.com

Tegelikult on eesmärk selle aja jooksul ka karmistunud. Enam ma ei piirdu vaid läbimisega, vaid hea meelega näeksin ma ennast lõpetamas alla 8 tunni. Salasoovina tahaksin ma lõpetada koos oma töökaaslasega, kes läheb 31 kilomeetrit läbima, kuid see soov jääb mõneks teiseks korras, kuna praegu tundub see siiski veel ebareaalne.

Üks mure vahepeal veel tekkinud. Nimelt ähvardab üks suusasaabas vägisi enne maratoni äralaguneda. Igatahes on päka juurde, kust kanna osa üles tõuseb, mõned praod tekkinud ja külgedele väikesed augud. Moraal on siin see, et ega odav saabas ikka klassika sõitmiseks sobi.

Tartu maratonini jääb tänase seisuga veel 27 päeva...

Kliima soojenemine?

Imelik on kuulda kliima soojenemisest, kui akna taga valitseb viimaste aastate kõige kõvem pakane. Päästeamet soovitab inimestel varuda vett ja patareisid ning homme võib tulla kuni 32 kraadi külma.

Kuigi ma ei ole viriseja ja lähtun ütlusest, et pole olemas halba ilma, vaid vale riietus, on see siiski juba ülemõistuse. Kas me oleme oma kliima nii tuksi keeranud, et igasugused anomaaliad on võimalikud?

Piret Järvis vs Õhtulehe lapsajakirjanik

Eilses Õhtulehes oli artikkel "Piret Järvis otsib, kes selgitaks riigi likviidsuse likvideerimist". Nuta või naera, aga mitte kohe ei saa aru, et kumb on siis neist täielik majandusvõhik. Kardan, et mõlemad.

Eiris Teeveere otsustas intervjuus Piret Järvise teadmised majandusterminites proovile panna ja küsis, et kas Piret oskab öelda, et kuidas on Juhan Partsil plaanis sel aastal likvideerida riigi likviidsust.

Mida selline küsimus siis tähendab? Likviidsus on rahaks muutumise võime. Likviidsus võib olla suur või väike, aga mida tähendab likviidsuse likvideerimine. Äärmisel juhul võiks see tähendada Viioli tegemist ehk siis raha põletamine kasiinos, sest sellisel juhul tõepoolest likvideeritakse likviidsus, aga see on ikka suhteliselt nonsense.

Seega Teeveere tahtis selle küsimusega "tarka panna", aga paraku ei tulnud välja. Või oligi see küsimus niimoodi planeeritud? Sellel juhul muidugi minu lugupidamine, kuna nii nõmedat küsimust annab välja mõelda.

Fakt on aga see, et Järvis on küll majandusvõhik, sest tema vastus:

"Juhan Parts on sel nädalal puhkusel. Kuna tema naine sai sel nädalal emaks. Aga kui sellist kommentaari on vaja, siis küll leiab inimese, kes seda kommenteerida võib," teatab Järvis, tunnistades, et ega ta veel päris spetsialist pole, kuid omandab uusi teadmisi iga päevaga."

ei lase selles kahelda. Seda inimest, kes seda oleks nõus majandusministeeriumist kommenteerima, Järvis ilmselt küll ei leia. Ma vähemalt loodan.

Ettevalmistus Tartu Maratoniks vol 2

Eelmisest postitusest on möödunud kaks nädalat ja Tartu Maratonini on jäänud 37 päeva. Vahepealse ajaga olen ma ostnud Rademarist pidamismäärde, leppinud kokku ööbimiskoha sõbranna juures Tartus ning läbinud Pirita suusarajal 90 kilomeetrit.

Tõsi on see, et uisku võib määrdeta sõita, kuid klassikast ei tule ilma pidamiseta midagi välja. Rademarist leidsin 150 krooni eest Starti pidamisteibi (Start Grip Tape Sport), mis peaks kestma suusa all kuni 200 kilomeetrit. Siiamaani on ta püsinud kenasti ning toimib ka. Natukene jamasid oli tegelikult ka, kuna pidamisala määrama asudes, selgus et suusk paindub läbi ehk siis minu kaalu juures on suusk liiga pehme. Seega pidingi määrde suhteliselt kõhutunde järgi alla tõmbama. Tulemus polnud paha. Libisemisemääret pole siiani veel kasutanud, kuid ei välista, et võtan siiski maratoniks ka libisemismäärde kasutusele.

Lisaks ostsin samal päeval endale ka Crafti sooja alussärgi, mis on tõepoolest oma hinda väärt, kuna hoiab kere soojas, juhib higi ära ja seejuures ka hingab. Hing oli tõesti kirves, veidike üle 500 krooni. Samuti muretsesin ka suusakoti.

Suur mure oli ka ööbimispaiga leidmisega. Õnneks leidus hea sõbranna, kes elab Tartu bussijaama lähistel. Seega õnnestub vähese vaevaga sealt spetsbussiga sõita stardipaika ja Elvast tagasi Tartusse. Tartusse on plaanis "aklimatiseeruma" minna juba 19. veebruaril.

Suusakilomeetreid on kahe ja poole nädalaga kogunenud 136 kilomeetrit. Siiani olen sõitnud 15 kilomeetri kaupa. Selle ajaga on distantsiaeg vähenenud 2:02 pealt 1:42ni. Ilmselt katsun ka pikemaid distantse enne maratoni sõita.

Üldine meeleolu on oluliselt kindlam, kui kolme nädala eest. Ega mul pääsu ka enam pole, kuna mitmed tuttavad on juba plaanist teadlikud ja loobuda enam ei ole sobilik.

Mikko Fritze palganumbri põhjus

Ühel hallil ja ammusel ajal alustati valmistumist Tallinna kultuuripealinna tiitli auväärseks kandmiseks. Selleks loodi SA Tallinn 2011 ja alustati sihtasutusele juhi otsimist. Paljude kandidaatide hulgast valiti välja suure kogemusega ning varem Goethe instituudist töötanud Mikko Fritze. Näitamaks meie sobivust ja kõrget haridustaset, suheldi Soomes sündinud sakslasega nagu kord ja kohus saksa keeles, kuigi meiepoolsete inimeste saksa keele oskus oli kasinake.

Kõik sobis ja jõuti palgaküsimuseni. Fritzele oli see töökoht rohkem auasi ja Goethe instituudis poolteistmiljonit krooni teeninud Fritze palgasooviks oli tagasihoidlik: zwei und achtzig tausend. Eesti pool pani pead kokku: 2 ja 8 ja tuhat ehk siis 28 tuhat ning olid muidugi rõõmsad, et väärt mehe nii odavalt kätte said.

Tehtigi siis leping ära ja kirjutati rõõmsasti palganumbri kohale zwei und achtzig tausend. Niimoodi saigi SA Tallinn 2011 oma juhiks mehe, kes saab 82000 krooni kuus palka.

Loo moraal on selles, et Euroopa Liidus olles tuleb ikka keeli osata, muidu on oht pügada saada.

Kogu käesolev lugu on väljamõeldis ning sündmuste ja isikute kattumine reaalselt eksisteerivate isikutega on juhuslik.

The Economist: GDP growth forecasts, 2010

Ajakirja "The Economist" prognoosib järgmiseks aastaks Eesti SKP kasvuks -2%. mis on küllaltki karm hinnang. Näiteks Eesti Pank prognoosis 2010. aasta riigieelarve arutluse ajal SKP

reaalkasvuks +0,2%, Euroopa Komisjon -0,8%, IMF -1,0%, OECD -0,7%, SEB -0,3%.

Enamuste prognooside näol oli tegemist 2009. aasta suviste prognoosidega. Kas siis vahepeal on olukord hullemaks läinud või olid prognoosijad suvel lihtsalt heas ja positiivses tujus?

Huvitav on ka see, et Lätile prognoositakse väiksemat majanduslangust kui Leedule, kuigi see on tegelikult seletatav ka sellega, et Leedus algas kriis hiljem ning ka sellest väljumine toimub hiljem.

Täpsem info The Economist´i koduleheküljel.

RUFi müüja arusaam vulkaanist

Ostsin mõned päevad enne aastavahetust Torupilli Selveri ilutulestiku letist mõned vulkaanid. Õigemini, ma küsisin müüjalt vulkaane, et maakodu juures teha väikene tulevärk. Usaldasin müüjat ja ega mul suurt muud ka üle ei jäänud kuna, toote peal olid ainult hiinakeelsed tekstid. Kohustuslikku eestikeelset tooteinfot polnud kusagil.

Üllatus oli päris suur, kui ma vulkaani suhteliselt maja läheduses mõlema panin ning siis avastasin, et tegu on ju madala raketiga ja vulkaanist on asi kaugel.

Seega RUF, kui sa tahad oma mainet hoida, siis vali ka veidike oma töötajaid. Praegu on suur tööpuudus, peaks nagu jätkuma materjali, kelle hulgast parimad palad välja valida.

Tartu maraton tugitoolisportlasele?

Kui üks tugitoolisportlane tuleb välja jutuga, et ta plaanib minna Tartu maratoni 63-km distantsi sõitma, siis seda ei saa ju tõsiselt võtta. Ma ise küll sellist asja ei usuks. Kahjuks või õnneks usun ma seda siiski, sest see tugitoolisportlane olen mina.

Tegemist ei ole tänase mõttevälgatusega, vaid see plaan tekkis juba mullu vahetult enne maratoni, kuid siis tuli mõistus koju. Nüüd on mu lootus sellele rajatud, et 50 päevaga, mis lahutab Tartu maratonist, jõuab ka ennast vastavasse vormi viia ning mitte ainult tahtejõu najal rada läbitud. Tahtejõud saab muidugi tegelikult põhiliseks vahendiks, mis mind ilmselt rajal edasi liigutab, kuna minu suusatehnika pole suurem asi ning ka treeningkilomeetreid on kogunenud selle nädalaga vaid 46 kilomeetrit. Lund paistab jätkuvat, seega koguneb ka kilomeetreid juurde.

Mis sunnib mind Tartu maratonile? Tahe ennast proovile panna oleks vastuseks. (Üleeelmisel aastal sai ühe päevaga Tallinnast Muhumaale jalgrattaga põrutatud, mis ei tundunud ka normaalne ettevõtmine.) Paljud inimesed piirduvad vaid unistustega, aga nad ei julge ebaõnnestumise kartuses neid kunagi proovida ellu viia.

Elul on alati oma keerdkäigud ja eks on ka olemas võimalus, et ma sellel aastal ei pääse oma eesmärki täitma. Eks siis jääb see järgmist aastat ootama, kuid kui seagripid ei sega ja mul õnnestub vajalik vorm saavutada, siis ma lähen ka Tartu maratoni läbima. Just nimelt, läbima. Ma ei sea endale eesmärgiks kedagi ületada, vaid ma lähen sinna ennast ja ajalimiiti ületama.

Uue aasta vastuvõtmine 67 bussis venelastega

Minu uusaasta saabus seekord 67 bussis. Lihtsalt juhtus nii, kuna mõni minut enne südaööd, kui tulime toast välja, tuli ka parasjagu buss ning tuli idee sellega linna sõita. Buss oli rahvast täis ja põhiliselt siis ikka lasnamäelasi. Puudus minut südaööst, kui bussiautomaatika teatas, et järgmine peatus - Gonsiori. Selle peale karjus üks noormees üle bussi: "Jergmine peatus - Novõm God". Tavaliselt mulle igasugused räuskajad ei meeldi, kuid selle lause peale tõepoolest kogu buss naeris, sest see oli lihtsalt nii sobilik ja vaimukas.

Sellega muidugi naljad bussis ei lõppenud. Üks hull avas südaöö saabumise puhul otse bussis šampuse pudeli ning pritsis sellega bussis. Seega jah, selle 67 bussi keskel ei maksa istuda ja astuda, kuna see lihtsalt kleebib.

Muidu oli selline rahulik õhtu sõprade ja tequilaga. Mõni muidugi ütleb, et tequilaga ei ole rahulik õhtu võimalik, aga mõistusega võttes on kõik võimalik.