Kultuuripealinna aasta sai enne jõule oma lõpu üritusega "Õnnelik lõpp". Vabaduse väljakul toimunud videoprojektsioon Jaani kirikul koos Tornikellade mänguga oli suurejooneline. Üks võimalus sellest tagant järele osa saada või meenutada asub siin, kuid tõenäoliselt on Youtubes neid klippe veelgi. Mulle endale meeldis see lihtsalt enim. Võrdluseks on sellist asja tehtud ka LHV kontori avamisel, mis tundub mõnevõrra isegi ägedam. Aga see selleks.
Palju huvitavam on see, kuidas olukorrad ja asjad võivad üleöö muutuda. Selline tunne tekib, et igasugune viisaastakuplaani tegemine on täielik ajaraiskamine. See omakorda viib mõttele, et kuidas inimesed saavad nii kergekäeliselt võtta eluasemelaene, mida nad peavad tagasi maksma vähemalt 20 aastat. Ühest küljest ei tea inimene, et kas talle seda korterit 20 aasta pärast on vaja ning teisalt ei ole mingisugust kindlust, et ka elujärg püsib selle aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis võimaldab seda laenu teenindada.
Selle mõistujutu mõte on tegelikult lihtne ja äraleierdatud, kuid vajab vahel siiski ülekordamist: Ela tänases päevas ning elu kulgeb määratud rada mööda. Mulle vähemalt tundub nii.
Viktor Vesterineni teiste kauniste piltidega üritusest on võimalik tutvuda siin.
No comments:
Post a Comment