Thursday, August 15, 2013

Joome poole vähem - muidugi!

Kuigi Eesti on peagi 22 aastat olnud vaba Nõukogude Liidu kütkest, jätab värske kampaania vägisi mulje, et eeskuju on võetud just idast, mitte aga läänest. Joome poole vähem kõlab sama hästi, kui et teeme viisaastaku ära kolme aastaga. Kampaania "Joome poole vähem" on kindlasti samm õiges suunas, aga selle efektiivsus tundub kahtlase väärtusega.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarvitati 2012. aastal ühe elaniku kohta keskmiselt 10,6 liitrit absoluutalkoholi, mis teeb siis umbes 450 pudelit keskmist õlut aastas. Selle tulemusega oleme Euroopas "auväärsel" kuuendal kohal. Viie rikkama hulka me ilmselt ei jõua, aga antud kategoorias on viies koht küll täiesti käe ulatuses.

Statistikute hulgas on levinud ütlus, et keskmine palk on palk, mida keegi tegelikult ei saa. Samamoodi on kahtlase väärtusega keskmiselt tarvitatud alkoholi kogus. See on suurus, mis moodustub karsklaste ja joodikute joogipoolise summeerimisel ning seejärel indiviidide arvuga jagamisel. Seega kui kaks sõpra lähevad õhtul pubisse ja üks neist joob 0,5l mahla ja teine 0,5l viina, siis statistiliselt jõid nad keskmiselt 0,25 liitrit viina näkku, mis ei tundugi nii jube tulemus.

Kogu selle eelneva pika jutu mõte oli, et meil on ühiskonnas kahte sorti inimesi - inimesed, kes võtavad alkoholi mõistlikult, ja inimesed, keda võtab alkohol. Kui selle taustal vaadata seda reklaami, siis tekib vägagi loogiline küsimus - kellele see üleskutse on ikkagi suunatud? Mina ei jäta selle üleskutse pärast oma iganädalast õlut joomata ja ega see ka Eesti keskmist näitajat väga mõjutakski. Küll aga tekib mul küsimus, kes joob minu ülejäänud 400 pudelit õlut ära. 

Teisel äärmusel, kes joovad pigem pudeli või kaks viina nädalas ära, on ka sellest üleskutsest täiesti ükskõik. Tulemuseks tore reklaamikampaania, mis ei muuda midagi.

Friday, February 15, 2013

35 tundi Tartu maratonini


Ma ei uskunud, et ma võiks osaleda Tartu maratonil. Ometigi oled ma pühapäeval stardis ja juba neljandat aastat järjest. Paljudele inimestele on see arusaamatu. Miks inimesed võtavad ette sellise katsumuse? Mis mõnu on olla väljas külma käes?

Sellest ei olegi võimalik aru saada, enne kui oled selle läbi teinud. See tunne, mis sind valdab pärast finišijoone ületamist. See rahulolu, see mõnu. Seda ei saa sõnadesse panna. Või kui saab, siis ainult kahte sõnasse - Tartu maraton.

Rene Eespere maratoni hümnile mõeldes tahavad silmad vägisi märjaks minna - lihtsalt niivõrd ilus on see suusatajate pere, kes läheb selle saatel rajale.

Huvitaval kombel hakkab väike ärevus sisse tulema alles nüüd. Kui füüsiline ettevalmistus on olnud see talv korralik, siis pigem on toonud hulga halle karvu juurde just kõik muu. Majutuse asemel pidin otsustama viimasel hetkel LuxExpressi varahommikuse suusabussi kasuks. Suusad saatsin Elvasse hoopis hea sõbranna vennale hooldamiseks. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgub pühapäeval.

Tuesday, January 8, 2013

Copy-paste on äristrateegia?


Öeldakse tihti, et demokraatia ei ole ideaalne, kuid hoolimata kõigist puudustest on ta parim valitsemisvorm, mis siiani on leitud. Vahel on aga tunne, et vabadus, mida demokraatia inimestele lubab, piirab teiste osapoolte õigusi ja vabadusi.

Ilmselt on paljud tallinlased näinud linna peal kollaseid taksosid, mis on äravahetamiseni sarnased Tallinki kollaste taksodega. Nad on ühtemoodi kollased, neil on ühtemoodi plafoonid. Minu üllatus oli eile suur, kui ma märkasin, et jultunud röövlid kasutavad ka sarnast reklaamlauset. Tallinki reklaamlause on "Meie sõidame kogu aeg" ja Tallinn taksol - tõepoolest üllatus - "Mina sõidan kogu aeg". 
Juriidiliselt on kõik korrektne. Äristrateegiana toimib see ka vaeste turistide peal kenasti. Aga kas see on demokraatia ja vabadus, millest me oleme unistanud? Millise mulje jätab see ebameeldiv kogemus turistidele?  Piirhind ei kuulu küll turumajanduse juurde, aga kas tõesti ei oleks aeg see jama ükskord lõpetada?


Pilt: Tallink takso koduleheküljelt