Ma ei uskunud, et ma võiks osaleda Tartu maratonil. Ometigi oled ma pühapäeval stardis ja juba neljandat aastat järjest. Paljudele inimestele on see arusaamatu. Miks inimesed võtavad ette sellise katsumuse? Mis mõnu on olla väljas külma käes?
Sellest ei olegi võimalik aru saada, enne kui oled selle läbi teinud. See tunne, mis sind valdab pärast finišijoone ületamist. See rahulolu, see mõnu. Seda ei saa sõnadesse panna. Või kui saab, siis ainult kahte sõnasse - Tartu maraton.
Rene Eespere maratoni hümnile mõeldes tahavad silmad vägisi märjaks minna - lihtsalt niivõrd ilus on see suusatajate pere, kes läheb selle saatel rajale.
Huvitaval kombel hakkab väike ärevus sisse tulema alles nüüd. Kui füüsiline ettevalmistus on olnud see talv korralik, siis pigem on toonud hulga halle karvu juurde just kõik muu. Majutuse asemel pidin otsustama viimasel hetkel LuxExpressi varahommikuse suusabussi kasuks. Suusad saatsin Elvasse hoopis hea sõbranna vennale hooldamiseks. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgub pühapäeval.
No comments:
Post a Comment