Kuidas maitseb proteiinijäätis?

Mõni aeg tagasi märkasin Instagramis, kuidas Egle Nabi reklaamis Wheyhey proteiinijäätist hashtagiga #lubatudmaius. Kõlas palju tõotavalt ning see tekitas minus huvi. Järgmisena googeldasin, et kust sellist väärt kraami küll võiks leida. Tuli välja, et Kaubamaja ja Solarise toidupoes on selline asi täiesti olemas. Kahjuks täpset hinda sellisele imekraamile ma kusagilt ei leidnud. Küll aga viidati, et tegemist ei ole kindlasti odava lõbuga.

Seadsin siis sammud pärast tööd Solarise toidupoodi. Suhteliselt nobedalt leidsin lubatud maiuse üles, kuid hinda nähes tahtis süda paar lööki vahele jätta - 3,49 eurot 150ml topsi eest! Mida põrgut! Jõudsin peas ette kujutada seda tavalise jäätise kogust, mida selle raha eest võiksin endale lubada. Siiski tuleb tunnistada, et uudishimu sai minust võitu.

Kodus asusin siis pärast jõutrenni kallihinnalist jäätist manustama. Pimetestil oleksin esimese ampsu järele öelnud, et tegemist on tõsiselt rasvase jäätisega. Ometigi rasva selles lubatud maiuses peaaegu ei leidu. Samas koostis mulle väga jäätist ei meenutanud - ilmselt kõigi nende "stabilisaatorite" tõttu, mida sinna sisse on topitud. Kergelt selline veniv ollus oli lusika peal.

Kokkuvõttes ütleksin, et talutav maius. Kui ma oleksin tõsine fitnessiprintsess, kes absoluutselt ei saa jäätist endale lubada, siis ma oleksin sellise maiuse üle tõesti sillas, aga mind pani õlgu kehitama. Kui tasuta saaksin, siis võiks täitsa seda süüa, halb ta kindlasti ei ole, aga arvestades hinda, siis no way.

Proteiinitoodetega on mul üks huvitav tähelepanek - nad on söödavad ainult pärast treeningut. Näiteks tahtsin ma Valio PROfeel proteiinikohupiimakreemi ühel hommikul harjumuspärase jogurti asemel manustada ning see ei läinud mul absoluutselt alla. Samas on pärast trenni tegemist ühe minu lemmiktootega - võtta siis kinni, milles on asi.

Mulle meeldivad LHV ja Starmani müügimehed ja -naised

Ilmselt olen mina üks vähestest, kes ei möödu kaubanduskeskusetes oma kliente varitsevatest müügimeestest suure kaare ja vastikustundega. Pigem olen ma pettunud, kui mind ei kõnetada. Küll aga võib see tunne olla vastupidi, et müügimees kahetseb pärast minuga vestlust, et ta oma aega kulutas. Ma olen klient, kes naudib protsessi, aga ei osta kunagi. Tõsi, Starmani omadel on vähemalt teoreetiline lootus, sest kodus on mul Elion. LHV-poistel pole aga sedagi, sest mul on pension juba nende juures, aga seda ma neile ei ütle.

Miks ma siis neid niimoodi kiusan? Ilmselt sai see alguse kunagi ühe SEB pensionimüüja prohmakast, kus ta hetkeks garanteeris mulle fondi tootlikkust elu lõpuni. Hetk hiljem sai ta oma veast aru ning läks kurjaks. Pärast seda ilmusid LHV müügimehed kaubanduskeskustesse. Nendega oli lihtsalt huvitav majanduses ja turgudel toimuvast rääkida. Seejuures on neil täiesti arvestatavad majandusteadmised, kuigi tegemist on müügimeestega. Eriti eredalt on mul meeles üks kohtumine Kuressaare Rae kaupluses, kus meil oli tõsine arutelu müügimehega majanduskriisi üle. Ma usun, et see võis kesta rahulikult umbes pool tundi ning kui ma ka pärast seda ei olnud nõus "väidetavalt rootslaste" juurest üle tulema, oli müügimehel kaks pakkumist - ma töötan kas konkurendi juures või ma olen lihtsalt oma raha peale vihane.

Viimasel ajal olen ma LHV müügimeeste huviorbiidist välja langenud, kuid Starmani omade jaoks oleks õnneks ikka atraktiivne ostja. Ja ka seal olen ma näinud/osalenud erineva headusega demodel. Mõni on kõvem müügimees ja mõni keskpärane. Tuleb tunnistada, et Andres oli eesmärgi saavutamisele päris lähedal. Küll aga tuleb tunnistada, et nendega on igav, sest nad kasutavad kõik täpselt ühte demo teksti. Põhimõtteliselt ma võiksin nende lauseid ka ise lõpetada. Näiteks pärast minu vastust küsimusele: "Kui palju Sa praegu oma paketi eest maksad?" tuleb alati lause: "Sul on oma töötaja pakett". No ei ole! Samuti mul ei ole sõpru Elionis tööl.

See tekst on ühesugune seetõttu, et selle on kirjutanud suures osas üks mees - Sell It´i peakoolitaja Tarmo Tamm. Eelmisel aastal andis ta välja raamatu "Must vöö müügis". Lugesin selle raamatu läbi, sest nagu ta tõesti ütleb, siis demo puhul on igal juhul tegemist müügiga - ühel juhul müüb konsultant tarbijale maha oma toote ja teisel juhul müüb tarbija konsultandile maha mõtte, et ta ei osta seda.

Igal juhul on tegemist hea raamatuga, mille müüginippe saab ka mujal kasutada, kuid Starmani müügimehed - värisege, sest ma olen nüüd paremini relvastatud kui kunagi varem.

Rikkaks saamise õpik

Jaak Roosaare andis juba aastaid tagasi välja ambitsioonika pealkirjaga õpiku "Rikkaks saamise õpik". Pean tunnistama, et see raamat seisis mu raamaturiiulil juba pikemat aega. Kui ma selle ostsin, siis sirvisin selle pealiskaudselt läbi. Nüüd siis võtsin õpiku tõsisemalt ette.

Esimene emotsioon on, et tegemist on hästi kirjutatud raamatuga. Uusi teadmisi ma sealt küll palju ei avastanud, aga ilmselt pole ma ka oma majandusharidusega selle õpiku esmane sihtgrupp. Küll aga motiveeris see lugemine mind nii palju, et otsisin oma tolmunud aktsiportfelli üles ja asusin tootlusi arvutama ning oma rikkust mõõtma. Seega motivatsioonilaksu sain ma lugemisega küll kätte. Keskmisele eestlasele on ta seega kindlasti hädavajalik lugemismaterjal.

Teine emotsioon saabus aga pärast seda, kui lugemine oli asendunud Exceli tabelite koostamisega. Kui raamatust jääb mulje, et alusta aga vaikselt pihta ning liitintress teeb kogu töö ära, siis reaalsus on kurvem. Sõltumatuseni on ikka väga pikk tee. Vaatasin, et konservatiivse prognoosi järgi kulub minul selleks veel 17 aastat ja ma ei alusta sugugi mitte nullist. Tõsi, ma võtsin tootluseks väga madala protsendi, aga ikkagi. Kui alustada investeerimisega aga alles pärast selle raamatu lugemist ning nullist, siis on see muidugi parem kui mitte kunagi alustada, aga palmide ja liivarannani võid jõuda alles siis, kui omal jõul rannatoolist enam püsti ei saa.
Loo moraal on, et heaks stardiks on vaja head algkapitali ja USAs raamatute müümine on selleks väga hea. kuid olulisem mõttetera on kirjas raamatu kaanel - ela täna alla oma võimaluste! Enamuste inimeste jaoks oleks muidugi kõva võit juba see, kui nad ei elaks üle oma võimaluste.

Joome poole vähem - muidugi!

Kuigi Eesti on peagi 22 aastat olnud vaba Nõukogude Liidu kütkest, jätab värske kampaania vägisi mulje, et eeskuju on võetud just idast, mitte aga läänest. Joome poole vähem kõlab sama hästi, kui et teeme viisaastaku ära kolme aastaga. Kampaania "Joome poole vähem" on kindlasti samm õiges suunas, aga selle efektiivsus tundub kahtlase väärtusega.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarvitati 2012. aastal ühe elaniku kohta keskmiselt 10,6 liitrit absoluutalkoholi, mis teeb siis umbes 450 pudelit keskmist õlut aastas. Selle tulemusega oleme Euroopas "auväärsel" kuuendal kohal. Viie rikkama hulka me ilmselt ei jõua, aga antud kategoorias on viies koht küll täiesti käe ulatuses.

Statistikute hulgas on levinud ütlus, et keskmine palk on palk, mida keegi tegelikult ei saa. Samamoodi on kahtlase väärtusega keskmiselt tarvitatud alkoholi kogus. See on suurus, mis moodustub karsklaste ja joodikute joogipoolise summeerimisel ning seejärel indiviidide arvuga jagamisel. Seega kui kaks sõpra lähevad õhtul pubisse ja üks neist joob 0,5l mahla ja teine 0,5l viina, siis statistiliselt jõid nad keskmiselt 0,25 liitrit viina näkku, mis ei tundugi nii jube tulemus.

Kogu selle eelneva pika jutu mõte oli, et meil on ühiskonnas kahte sorti inimesi - inimesed, kes võtavad alkoholi mõistlikult, ja inimesed, keda võtab alkohol. Kui selle taustal vaadata seda reklaami, siis tekib vägagi loogiline küsimus - kellele see üleskutse on ikkagi suunatud? Mina ei jäta selle üleskutse pärast oma iganädalast õlut joomata ja ega see ka Eesti keskmist näitajat väga mõjutakski. Küll aga tekib mul küsimus, kes joob minu ülejäänud 400 pudelit õlut ära. 

Teisel äärmusel, kes joovad pigem pudeli või kaks viina nädalas ära, on ka sellest üleskutsest täiesti ükskõik. Tulemuseks tore reklaamikampaania, mis ei muuda midagi.

35 tundi Tartu maratonini

Ma ei uskunud, et ma võiks osaleda Tartu maratonil. Ometigi oled ma pühapäeval stardis ja juba neljandat aastat järjest. Paljudele inimestele on see arusaamatu. Miks inimesed võtavad ette sellise katsumuse? Mis mõnu on olla väljas külma käes?

Sellest ei olegi võimalik aru saada, enne kui oled selle läbi teinud. See tunne, mis sind valdab pärast finišijoone ületamist. See rahulolu, see mõnu. Seda ei saa sõnadesse panna. Või kui saab, siis ainult kahte sõnasse - Tartu maraton.

Rene Eespere maratoni hümnile mõeldes tahavad silmad vägisi märjaks minna - lihtsalt niivõrd ilus on see suusatajate pere, kes läheb selle saatel rajale.

Huvitaval kombel hakkab väike ärevus sisse tulema alles nüüd. Kui füüsiline ettevalmistus on olnud see talv korralik, siis pigem on toonud hulga halle karvu juurde just kõik muu. Majutuse asemel pidin otsustama viimasel hetkel LuxExpressi varahommikuse suusabussi kasuks. Suusad saatsin Elvasse hoopis hea sõbranna vennale hooldamiseks. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgub pühapäeval.

Copy-paste on äristrateegia?

Öeldakse tihti, et demokraatia ei ole ideaalne, kuid hoolimata kõigist puudustest on ta parim valitsemisvorm, mis siiani on leitud. Vahel on aga tunne, et vabadus, mida demokraatia inimestele lubab, piirab teiste osapoolte õigusi ja vabadusi.

Ilmselt on paljud tallinlased näinud linna peal kollaseid taksosid, mis on äravahetamiseni sarnased Tallinki kollaste taksodega. Nad on ühtemoodi kollased, neil on ühtemoodi plafoonid. Minu üllatus oli eile suur, kui ma märkasin, et jultunud röövlid kasutavad ka sarnast reklaamlauset. Tallinki reklaamlause on "Meie sõidame kogu aeg" ja Tallinn taksol - tõepoolest üllatus - "Mina sõidan kogu aeg". 

Juriidiliselt on kõik korrektne. Äristrateegiana toimib see ka vaeste turistide peal kenasti. Aga kas see on demokraatia ja vabadus, millest me oleme unistanud? Millise mulje jätab see ebameeldiv kogemus turistidele?  Piirhind ei kuulu küll turumajanduse juurde, aga kas tõesti ei oleks aeg see jama ükskord lõpetada?

Pilt: Tallink takso koduleheküljelt

Õnnelik lõpp muutus õnnelikuks alguseks

Kultuuripealinna aasta sai enne jõule oma lõpu üritusega "Õnnelik lõpp". Vabaduse väljakul toimunud videoprojektsioon Jaani kirikul koos Tornikellade mänguga oli suurejooneline. Üks võimalus sellest tagant järele osa saada või meenutada asub siin, kuid tõenäoliselt on Youtubes neid klippe veelgi. Mulle endale meeldis see lihtsalt enim. Võrdluseks on sellist asja tehtud ka LHV kontori avamisel, mis tundub mõnevõrra isegi ägedam. Aga see selleks.

Palju huvitavam on see, kuidas olukorrad ja asjad võivad üleöö muutuda. Selline tunne tekib, et igasugune viisaastakuplaani tegemine on täielik ajaraiskamine. See omakorda viib mõttele, et kuidas inimesed saavad nii kergekäeliselt võtta eluasemelaene, mida nad peavad tagasi maksma vähemalt 20 aastat. Ühest küljest ei tea inimene, et kas talle seda korterit 20 aasta pärast on vaja ning teisalt ei ole mingisugust kindlust, et ka elujärg püsib selle aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis võimaldab seda laenu teenindada.

Selle mõistujutu mõte on tegelikult lihtne ja äraleierdatud, kuid vajab vahel siiski ülekordamist: Ela tänases päevas ning elu kulgeb määratud rada mööda. Mulle vähemalt tundub nii.

Viktor Vesterineni teiste kauniste piltidega üritusest on võimalik tutvuda siin.