Kaheksast viieni kuni pensionini - no way

Esimene täismahuline töönädal on seljataga ning üks asi on mulle selle aja jooksul vägagi selgeks saanud. See ei ole see, mida ma tahaks teha elu lõpuni. Ma ei taha hommikust õhtuni teha kusagil kontoris tagumikutunde lihtsalt seetõttu, et mul on töölepingus tööaeg kella kaheksast viieni. Millegi pärast tundub see lihtsalt vale ja isegi ütleks, et ebaefektiivne. Tahaks olla sõltumatu ja teha tööd, siis kui tahan ja õigeks pean. Jah, ma tean, et selline võimalus on vähestel, kuid ma ei kahtle endas. Mina olen üks nende seast.

Mõningad mõtted tekkisid veel selle nädala jooksul minu peas:

1) Bürokraatia on nii pagana aeglane ja ebaefektiivne. Avaliku sektorit ei saa juhtida nagu erasektorit, kuid sinna poole tuleb siiski liikuda. See oleks tohutu võit meie kõigi jaoks.

2) Kui inimesed teeksid kõik selle ära, mida nad lubavad, siis me hoiaks tohutult aega kokku, mis praegu kulub nende töö kontrollimisele. Hulga inimesi kaotaksid siis muidugi oma töö, näiteks MUPO ja parkimistrahvijad, kuid selle massi saaks rakendada kuidagi palju kasulikumalt. Praegusel hetkel muidugi seda töötut massi jätkub meil küll ja küll.

Teadmine ja loomingulisus - pöördvõrdeline seos

Täna oli teist päeva järjest tõsine rannailm, mis võimaldas isegi põhjarannikul ujumas käia ilma siniseks minemata. Aga see selleks.

Rannas mängivad ikka väikesed lapsed. Enamasti mängivad nad seal liivavormide või kühvlite või jumal teab, millega veel. Seekord mängisid üks poiss ja tüdruk oma sandaalidega. Jah, lugesid õigesti, sandaalidega.

Sandaalid olid nende jaoks laevad, mis merel sõitsid bensiiniga. Ma ei usu, et keegi arvab ära, mis oli nende laevade jaoks bensiiniks. Selleks oli liiv. Lapsed koormasid sandaalid liivaga ja panid siis merre seilama. Kui sandaal sai liivast puhtaks, tuli "laev" tankima tuua.

Selle kõige taustal tabasin ma end mõttelt, et missugune innovaatiline ja ka loominguline potentsiaal läheb pidevalt kaotsi. Kas ei peaks just lapsi kaasama inovatsiooniprojektidesse? Meie, kellel kool juba selja taga, oleme kaotanud suure osa oma loomingulisusest. Õigemini me pole seda kaotanud, vaid oleme selle vahetanud teadmiste vastu. Me ei suuda enam kunagi näha sandaalis laeva, mis sõidab liiva jõul. Meie mõtlemine ei pääse enam teadmiste raamist välja.

Milleks Tulika takso?

Sõitsin täna lennujaama Tulika taksoga ja ootasin sellega seoses midagi erilist. Ainuke asi, mis oli eriline, oli vaid hind - 75 krooni. Mõned päevad tagasi sain veidike lühema otsa lennujaama tehtud 40 krooniga. Tol korral kasutasin Sinu takso teenuseid. Maksimaalselt sõitsin seekord kilomeetri rohkem, aga hinnavahe on peaaegu kahekordne. Mis ma siis sain selle duubelhinna eest? Venelasest taksojuhi, kelle eesti keel oli huvitav ja ärasuitsetatud salongi? Palju õnne mulle tõesti! Seejuures Sinu takso salong oli puhas, taksojuht eesti keelt kõnelev ja boonuseks näitas ta mulle number 2 bussi peatust autobussijaama juures.

Jaanipäev Viimsi vabaõhumuuseumis

Lõke süüdati natukene pärast kella kaheksat ja tund aega hiljem polnud enam lõkkest suurt midagi alles. Täpselt nii palju oli alles, kui pildilt paistab. Kusjuures sellega on peokorraldajad juba mitmel aastal järjest näppu lõiganud. Kui teiste vigadest ei õpi, siis võiks vähemalt oma omadest õppida. Esinejateks olid Kukerpillid ja Raivo Tafenau bänd. Üldiselt ei vastanud piletihind sugugi ürituse sisukusele ehk siis olen väga rahul oma otsusega rahulikult koduaias grillida.

Võidusammas

Mina jäin rahule. Kogu avamine oli kena ja sambal pole ka midagi viga. Pimeduses mõjub ta igal juhul suursuguselt, kuid eks täpsema hinnangu saab siis anda, kui kogu Vabaduse väljak on saanud uue ilme ning sinnani polegi enam palju jäänud.