Teadmine ja loomingulisus - pöördvõrdeline seos

Täna oli teist päeva järjest tõsine rannailm, mis võimaldas isegi põhjarannikul ujumas käia ilma siniseks minemata. Aga see selleks.

Rannas mängivad ikka väikesed lapsed. Enamasti mängivad nad seal liivavormide või kühvlite või jumal teab, millega veel. Seekord mängisid üks poiss ja tüdruk oma sandaalidega. Jah, lugesid õigesti, sandaalidega.

Sandaalid olid nende jaoks laevad, mis merel sõitsid bensiiniga. Ma ei usu, et keegi arvab ära, mis oli nende laevade jaoks bensiiniks. Selleks oli liiv. Lapsed koormasid sandaalid liivaga ja panid siis merre seilama. Kui sandaal sai liivast puhtaks, tuli "laev" tankima tuua.

Selle kõige taustal tabasin ma end mõttelt, et missugune innovaatiline ja ka loominguline potentsiaal läheb pidevalt kaotsi. Kas ei peaks just lapsi kaasama inovatsiooniprojektidesse? Meie, kellel kool juba selja taga, oleme kaotanud suure osa oma loomingulisusest. Õigemini me pole seda kaotanud, vaid oleme selle vahetanud teadmiste vastu. Me ei suuda enam kunagi näha sandaalis laeva, mis sõidab liiva jõul. Meie mõtlemine ei pääse enam teadmiste raamist välja.