Automaadilt manuaalile - päris blond tunne!

Igal inimesel on hetki, kus sa tunned ennast nagu täielik blondiin. Minul oli üks selline hetk taaskord nädalavahetusel. Pärast mitmekuist automaatkäigukastiga sõitmist tuli istuda seekord jälle vana armsa manuaali taha. Oleks siis lihtsalt manuaalkäigukast olnud, aga ei. Tegemist oli hoopis Žiguliga. Kes on sellega sõitnud, teavad, millest ma räägin.

Žiguli ei olnud muidugi minu blondis hetkes süüdi. Selles olin ma ikka ise süüdi. Kõigepealt istusin rooli ja tahtsin juba masinat käivitada, kuid siis tuli meelde, et tuleks ka seda jalgade asendit vaadata. Tee või tina, aga vasak jalg ei tahtnud kuidagi koostööd teha ja siduripedaalile tõusta. Lõpuks allutasin siiski jalad koostööle ja sõit võis alata.

Pärast 10-meetrist sõitu hakkasin huvi tundma tooreklapi vastu, kuna pöörded tundusid kuidagi kõrged olevat. Pärast tooreklapi sulgemist miskipärast pöörded siiski ei langenud. Alles siis sain ma aru, et pagan - mul on ju endiselt esimene käik see. Blond, mis blond. Tunnistan oma süüd.

Tivoli tuur = lärmakas nädalalõpp

Mees ja naine lahutavad oma pikaajalise abiellu. Kohtus küsib kohtunik mehe käest, et mis on siis lahkumineku põhjus. Mees vastab: „Iseloomud ei sobi.“ Kohtunik ei mõista ja palub täpsustada. „No vaadake, mida Te sooviksite teha jaanilaupäeval,“ küsib mees kohtunikult. „Grillida loomulikult, nautida head seltskonda ja teha väike õlu,“ vastab kohtunik. „Just, mulle samuti, aga naine karjub mul, et vii kuusk välja, vii kuusk välja,“ lausub mees kurvalt.

Mida mina tahtsin see laupäev teha? Tahtsin rahulikult tulla Saaremaale puhkama enne sügise tulekut. Aga mida teeb Viikna? Tema toob mulle külla Tivoli tuuri ja terve päeva olen ma olnud sunnitud kuulama mingisugust ajuvaba muusikat (loe: tümmi), mis tivoli platsilt tuleb. Vaesed kuressaarlased, kes seda terrorit on pidanud juba neljapäevast saati taluma? Kõige lõpuks loe veel ajalehest Meie Maa, kuidas linnavalitsust on tulnud Viiknale vastu ja küsinud neli korda väiksemat renditasu, et selline kultuurne meelelahutus ikka Saaremaale tuleks. Tulnuks hoopis topelt küsida.

Google, päästa meid sellest jamast

Täna sain vihje, et on olemas veebileht, kus saab kerge vaeva valmistada erinevaid lühikesi koomikseid. Läksin siis asja täpsemalt uudistama ja no mis ma sealt siis leidsin. Avalehelt leidsin suure kirja: Get started sign up for free. Mis ma siis tegin? Vajutasin loomulikult oma internetisirvijal (browser) tagasi-nuppu (back). Miks ma seda tegin? Lihtsalt kõrini on igasugustest registreerimistest ja pärast siis meenuta, et mis see kasutajanimi ning parool seal leheküljel oli. Enamusi neist hiljem nii kui nii enam ei kasuta ja siis kui seda lehekülge vaja on, ei mäleta enam oma kontot. Surnud ring ühesõnaga.

Seega Google, palun neela kõik head veebileheküljed enda alla, et ma saaksin oma Google-kasutajaga nendesse kõikidesse sisse. On see siis tõesti nii suur palve?

Telekast pole eestlasi nähagi

Kergejõustiku MM on taas pannud inimesed suvel telekat jälgima, kuid kahjuks pole sealt nagu midagi vaadata. Ma mõtlen seda, et Eesti sportlasi ju praktiliselt otseülekandes ei näidata. Pole lihtsalt midagi näidata. Niidu 200-meetri jooksu näidati, Kanterit näidati, kümnevõistlejaid ka ikka vilksas ekraanile ja oligi kõik.

Kui juba kümnevõistluse juurde jutt läks, siis Mikk-poiss, mida sa pagan tegid. Kaugushüppes null! Tore, aitäh sulle! Nagu Rahnu juba.

Praeguse seisuga ütleksingi, et oma saatmist Berliini (õnneks on siin samal lähedal) õigustasid Kanter, Tammert, Niit, Raja ja kogemusi omandama läinud Arro ja Laanmäe. Muidugi võib öelda, et Kanter põrus, aga tegelikult on iga medal siiski Eestile hea, ka pronks. Oleks Kanter neljandaks jäänud, siis oleks lugu nagu keerulisem. Nii et pea püsti - Eesti (tegelikult küll Kanter)võitis pronksmedali.

Samas on MM andnud ka tugitoolisportlastele võimsaid emotsioone. Näiteks Usain Bolti 9,58 või Isinbaeva null teivashüppes. On olnud rõõmu ja traagikat.

Mc ja Hess, õppige burgereid valmistama

Olen varemgi kuulnud alternatiivsetest hamburgeri ostukohtadest, kuid siisani on alati midagi vahele tulnud ja pole õnnestunud neid proovida. Täna siis seadsin sammud Nõmme teel asuvasse Räägu pesasse ja võtsin sealt Rääguburgeri. Maksis teine vaid 25 krooni ja selle eest sain mahlase burgeri koos suure lihaviiluga ning kapsasalatiga, milles veidike ka sibulat sees. Muidu oleks ma tõelist hätta jäänud selle söömisega, kuid õnneks ma olen korra näinud, kuidas sellist suurt burgerit tuleb süüa. Kõigepealt tuleb kapsasalat kahvliga ära süüa ja siis läheb edasi asi juba lihtsamalt. Ühesõnaga soovitan soojalt, kui sibulat mõistagi armastad.

Maxima kauplus saarlaste moodi

Olen Tallinnas küllalt käinud Maxima kauplustes ja alati lähen ma sinna vastiku tundega. Müüjad eesti keelt ei räägi, vene keelne möla lukustab kõrvad, kõik on poes kuidagi kehva ning odava välimusega jne.

Nädalavahetusel käisin Saaremaa Maximas ja ausalt öeldes eelarvamusega, mis on kujunenud välja Tallinna kauplusi külastades. Ma olin aga täiesti ehmatanud, kui müüja rääkis Saaremaa Maximas minuga eesti keeles. Peagi sain ma aru, et kogu personal räägib seal ainult eesti keeles, sest Saaremaal ju puuduvad inimesed, kes eesti keelt ei räägi. Kui nüüd sama suund ka Tallinnas võetaks, siis võib Maximast saada täiesti arvestav kauplus, mis on mõistagi teretulnud uudis.

Madonna kontsert - pidu esimesel ja teisel Eestil

Madonna kontsert oli suur pidupäev kogu Tallinnale. Tegelikult ei saagi pidulisi jagada kaheks, vaid pigem tuleks neid jagada lausa kolmeks - esimene, teine ja kolmas Eesti.

Esimeseks Eestiks loeks ma inimesi, kes ostsid Madonna kontserdi pileti. Inimesed, kelle jaoks ei olnud probleem käia pileti eest peaaegu 1000 krooni välja. Kusjuures ma olen kindel, et paljud neist läksid kontserdile vaid seetõttu, et kõik teised läksid ju ka.

Teiseks Eestiks olid inimesed, kes tulid kohale ja vaatasid aia tagant, et missugune siis sellise superstaari kontsert välja näeb. Kuulusin ka ise nende inimeste hulka. Tunnistan, et Madonna on superstraar, kuid tema muusika eriline fänn ma ei ole ja lihtsalt vägeva etenduse eest tonn välja käia tundus ajuvaba.

Kolmandat Eestit oli kõige kurvem vaadata. Need olid need, kes sissepääsude juures ära visatud pudelid prügikastist välja korjasid ja koju tassisid. Nende hulgas oli korralikult riides olevaid lapsevanemaid ning pensionäre. Mõistagi on tore, et inimesed teevad midagi, et raha teenida ja ainult ei virise, kuid samas näitas see kõik, et kui suured on käärid Eestis rikaste ja vaeste vahel. Sinna oleme me tänaseks jõudnud liberaalse ja sotsiaalsüsteemitu riigiga. Kurb, väga kurb...

Kirjaklambrist majani

Esialgu kõlab see uskumatult, aga ometigi sai sellega üks mees hakkama. Kanada noormees Kyle Macdonald suutis ühe aasta jooksul jõuda sinnamaale, et punasest kirjaklambrist sai tema jaoks maja. Kui lugeda muidugi tema seiklustest pajatavat raamatut, siis ei olnud see sugugi kerge, aga kindlasti oli see põnev. Nagu ikka, oli kõige raskem algus. Pärast seda, kui Kyle oli meedia tähelepanu võitnud, hakkas asi juba libedamalt minema.

Kui ma raamatu käest panin, oli mu esimene mõte, et kas selline asi oleks ka Eestis võimalik. Võib-olla, kes teab. Tuleb järelikult järgi proovida. Hulk uusi tutvusi on igal juhul garanteeritud.