Igal inimesel on hetki, kus sa tunned ennast nagu täielik blondiin. Minul oli üks selline hetk taaskord nädalavahetusel. Pärast mitmekuist automaatkäigukastiga sõitmist tuli istuda seekord jälle vana armsa manuaali taha. Oleks siis lihtsalt manuaalkäigukast olnud, aga ei. Tegemist oli hoopis Žiguliga. Kes on sellega sõitnud, teavad, millest ma räägin.
Žiguli ei olnud muidugi minu blondis hetkes süüdi. Selles olin ma ikka ise süüdi. Kõigepealt istusin rooli ja tahtsin juba masinat käivitada, kuid siis tuli meelde, et tuleks ka seda jalgade asendit vaadata. Tee või tina, aga vasak jalg ei tahtnud kuidagi koostööd teha ja siduripedaalile tõusta. Lõpuks allutasin siiski jalad koostööle ja sõit võis alata.
Pärast 10-meetrist sõitu hakkasin huvi tundma tooreklapi vastu, kuna pöörded tundusid kuidagi kõrged olevat. Pärast tooreklapi sulgemist miskipärast pöörded siiski ei langenud. Alles siis sain ma aru, et pagan - mul on ju endiselt esimene käik see. Blond, mis blond. Tunnistan oma süüd.
No comments:
Post a Comment