Kui üks tugitoolisportlane tuleb välja jutuga, et ta plaanib minna Tartu maratoni 63-km distantsi sõitma, siis seda ei saa ju tõsiselt võtta. Ma ise küll sellist asja ei usuks. Kahjuks või õnneks usun ma seda siiski, sest see tugitoolisportlane olen mina.
Tegemist ei ole tänase mõttevälgatusega, vaid see plaan tekkis juba mullu vahetult enne maratoni, kuid siis tuli mõistus koju. Nüüd on mu lootus sellele rajatud, et 50 päevaga, mis lahutab Tartu maratonist, jõuab ka ennast vastavasse vormi viia ning mitte ainult tahtejõu najal rada läbitud. Tahtejõud saab muidugi tegelikult põhiliseks vahendiks, mis mind ilmselt rajal edasi liigutab, kuna minu suusatehnika pole suurem asi ning ka treeningkilomeetreid on kogunenud selle nädalaga vaid 46 kilomeetrit. Lund paistab jätkuvat, seega koguneb ka kilomeetreid juurde.
Mis sunnib mind Tartu maratonile? Tahe ennast proovile panna oleks vastuseks. (Üleeelmisel aastal sai ühe päevaga Tallinnast Muhumaale jalgrattaga põrutatud, mis ei tundunud ka normaalne ettevõtmine.) Paljud inimesed piirduvad vaid unistustega, aga nad ei julge ebaõnnestumise kartuses neid kunagi proovida ellu viia.
Elul on alati oma keerdkäigud ja eks on ka olemas võimalus, et ma sellel aastal ei pääse oma eesmärki täitma. Eks siis jääb see järgmist aastat ootama, kuid kui seagripid ei sega ja mul õnnestub vajalik vorm saavutada, siis ma lähen ka Tartu maratoni läbima. Just nimelt, läbima. Ma ei sea endale eesmärgiks kedagi ületada, vaid ma lähen sinna ennast ja ajalimiiti ületama.
2 comments:
Ma trenni koha pealt nii uljas ei olnudki :P, kui tahtmist ja aega on, siis võid mu kokkuvõtet maratonist lugeda.
Sulle aga edu ja mis kõige tähtsam julget peale hakkamist!!!
See ei ole sugugi vaid sõnakõlks, et julge pealehakkamine on pool võitu!
Post a Comment