Õigusteaduslik versioon Punamütsikese muinasjutust

Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.

Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt, millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise, mis sisaldas toiduaineid ja ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele toetudes kõrvale kaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt jalgteelt.

Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom (asjaõigusseaduse järgi vallasasi), kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma, mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema vanaema alalise elukoha. Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu liikumisvõimetu isiku alla, tahtlusega ta ära seedida.

Punamütsikese jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse, esinedes seekord vanaemana ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise, luues niiviisi teoobjekti paljususe. Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist.

Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras. Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlaks tegemise eesmärgil avas jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene, samuti eelnimetatu vanaema.

Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole välja antud arstliku surmatõendit ega koostatud surmaakti perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.

Kas eesti naine on tantsulõvi?

Seekord püstitame siis küsimuse võrreldes tavalise püstitusega tagurpidi. Tavaliselt on luubi all ikka eesti mehe tantsuoskus, mida armastatakse võrrelda karu omaga. Tegelikult ei ole aga siinkohal naised ja mehed sugugi erinevad. Tõsi, naised on vast tantsupõrandal muidugi meestest graatsilisemad, aga tantsuoskused sõltuvad konkreetsest inimesest ja soost sõltuvus ei ole kindlasti ühene.

Edasine jutt tuleneb seltskonnatantsudest ja igasugune diskosaalis liibumise jätame vaatlusest kõrvale. Autori tantsuoskusest võib olla nii palju veel, et võistlustantsuga on tegeletud ja karu ei ole kõrva peale astunud.

Oma kogemuste osas julgeksin naised jagada tantsuoskuse põhjal 5 kategooriasse:

1) "ei julge ja väga ei oska" - ilmselt kõige suurem grupp. Kahjuks on täpsemalt keeruline nende tantsuoskust hinnata, kuna neid neide sa ballisaalis lihtsalt põrandale ei saa. Samas kaotus ei ole suur, kuna ega nendega seal põrandal suurt midagi teha ka ei ole.

2) "julgen ja arvan, et oskan, kuna diskosaalis olen küll kõva tibi" - tegemist on kõige halvema valikuga, kuna need tüdrukud ei tea, et disko ja seltskonnatantsu vahel on ikka tõsised käärid. Õnneks suuremad orki lendamised selle kategooriaga ka puuduvad. Iseenesest on võimalik selliste tütarlastega kindlasti tantsupõrandale minna ja mõni tants ka teha, sest üldiselt on tüdruk võimeline ruut-rumba põhisammu mõne minutiga tantsupõrandal omandama oskusliku juhtimise korral. Kindlasti ei tohi aga temaga minna avavalsile, sest seda ikka niimoodi selgeks ei õpeta.

3) "ei julge, aga tegelikult midagi ikkagi tean asjast" - suht suur grupp. Sellesse gruppi kuulub väga suur osa tüdrukuid. Nad on kunagi põhisammudega kokku puutunud ja seetõttu saab nendega kenasti õhtut ballisaalis veeta. Teine kord on nad isegi seltskonnatantsuga tegelenud. Suurem probleem on tüdruku saamine esimesele tantsule. Pole välistatud, et kusagil kõrvalises kohas tuleb läbi viia kiire treening, et tüdruk veenduks oma kvalifikatsioonis. Õhtu jooksul on tüdruku tantsuoskust võimalik arendada kindlasti põhisammu oskusest ka kaugemale. Piiriks on vaid julgus.

4) "julgen, aga ei oska, kuid olen lihtsalt andekas" - haruldus. Sellise tüdruku puhul on muidugi kohe kaks võimalust: kas tõesti on andekas või lihtsalt vassib oma tantsuoskuse koha pealt. Kahtlemata minu lemmikkategooria, kus on lisaks tantsurõõmule võimalik nautida ka õpetamise rõõmu. Konkreetselt tuleb meelde üks tüdruk, kes lühikese teooreetilise seletuse tulemusena tantsis ära samba promenaadjooksu. Mul vajus tõesti suu lahti, kuna seletus oli tehtud jooksvalt tantsu keskel. Kokkuvõttes aga kategooria, keda tuleb tikutulega taga otsida.

5) "julgen ja oskan, sest olen tantsuga tegelenud" - selge vähemus. Ei ole just kõige huvitavam kategooria, kuid sellise tütarlapsega on saalis võimalik enim silmapaista. Tõestuseks, et selliseid tüdrukuid on vähe, võin tuua näite ühest kollektiivist, kus oli üle 40 tüdruku. Nendest sellesse kategooriasse võis liigitada umbes 4 tüdrukut, mis teeb protsendiks küll tugeva 10%. Nauditav kategooria, kuhu kuuluvaid tüdrukuid võiks oluliselt rohkem olla. Õnneks on seltskonnatants oluliselt populaarsemaks muutunud viimasel ajal.

Siit tulenevalt soovitused naistele:

1) Ole aus! Nii on mõlemal partneril lihtsam.

2) Kui enda oskustes väga kindel ei ole, aga samas tantsutaust on olemas, siis otsusta partneri järgi. Kui tema on siiski proff, siis usalda teda ja sa ei kujuta ettegi, milleks sa tantsuplatsil oled võimeline. Aga muidugi, jällegi vaata reeglit number 1.

3) Ära tantsi muusikast kiiremine. Juhtub tihti, kuna pabin tuleb sisse. Jälgi partnerit! Kui partner hakkab juba rütmi lugema (aeglane-kiire-kiire jne), siis ilmselt oled muusikast ees ja sulle tehti just delikaatne vihje.

Üldiselt aga ei sõltu tantsuoskus soost, vaid konkreetsest isikust endast.

Andrus on meie kangelane

Postimehest on saanud tõeline "kollane väljaanne", millele on anonüümsed allikad ja kõik pealkirjad sisaldavad igaks juhuks küsimärki, et keegi kohtusse ei saaks kaevata. Kui eelmise aasta lõpul lõikas Tuuli Koch loorbereid Savisaare Venemaalt raha küsimise looga, siis seekord on ajakirjanduslikuks ohvriks toodud Eesti suusakangelane Andrus Veerpalu, kes väidetavalt loobus spordist, kuna oli dopinguga vahele jäänud. Seda siis Postimehe "usaldusväärsete" anonüümsete allikate põhjal.

Edgargate loo lõpplahendust me teame: KAPO ei alustanud kriminaaluurimist. Ometigi oleks loo ja selles olnud argumentide põhjal seda kindlasti pidanud tehtama. Kui Savisaare puhul oli tegemist poliitikuga, siis miks oli nüüd vaja ka Eesti ainukese positiivse kangelase mainet vaja määrida. Kas Tuuli Koch on kibestunud, et Andrus MM-il ei startinud? Kas ta oleks rahul olnud kui Andrus oleks stardis olnud hoolimata kehvast vormist ja saavutanud koha teises või kolmandas kümnes? Keegi ei taha ju lahkuda kaotajana. Miks oleks seda pidanud tegema Veerpalu? Kristiina Šmiguni Salt Lake City olümpia rikkusid juba ajakirjanikud oma spekulatsioonidega ära. Kas sellest siis ei ole tõesti järeldusi tehtud?

Ei oska muud öelda, et kui käed eemale Andrus Veerpalust.

Lihtsuses peitub võlu: Angry Birds

Minu viimaste nädalate vabasid minuteid on sisutanud kultusmänguks tõusnud Angry Birds arvutil. Fantastiline mäng, milles on paras annus lõbu ja teatud määral strateegilist mõtlemist. Sellest piisab, et tekitada sõltuvust. Kui tase ikka ebaõnnestub ja rohelised sead su üle irvitavad, siis tekitab see kättemaksu himu ja vähegi jonnakam mängur ei suuda asja nii jätta.

Lisaks sellele on tegemist soomlaste loodud mänguga, mistõttu naabreid tuleb ikka toetada. Loodetavasti ei keerata erinevate järgedega algset kuvandit tuksi.