Kiiruskaameratest

Sõitsin sel nädalavahetusel esimest korda Tartu-Tallinna mnt pärast kiiruskaamerate paigutamist. Kuidagi on mul õnnestunud seda maanteed siiamaani vältida ja tegelikult oli ka seekord plaan pisut teine, aga plaanidel on komme muutuda ja seetõttu tuli mul see kadalipp ette võtta.

Ausalt öeldes on tegemist ikka paraja kannatuste rajaga. Hea küll, võib ju öelda, et sõida lubatud kiirusega ja kõik on korras, kuid tegelikult ei ole. Mingi pidev närviline tõmblemine toimub sellel maanteel ja seda põhjustavad nn. värisejad, kes ei tea kiiruskaamerate asukohti. Ma ise olin ka pühapäeva õhtul üks nendest värisejatest, kes püüdlikult iga märgi juures kiiruse alla võttis ja pidevalt spidomeetrit jälgis. Oleks siis Tartu mnt nii, et lükkad cruise mode sisse ja asi vask, aga ei ole reaalsus selline. 90 ala - 100 ala - 70 ala - jälle 100 ala ja nii kestab see tamburai pidevalt.

Tõeline ime, et ma ühtegi punast sähvakat ei teeninud. Üks selline olukord oli igatahes väga lähedal. Jõuan järgi suurele bussile, mööda ei saa. Üks kurv, teine kurv, siis tulevad jälle autod vastu ja lõpuks tuleb siis sirge - ühtegi autot vastu ei tule. Lähen möödumisele, vajutan gaasi, pöörded tõusevad ja nii kui bussi kõrvale nina pistan näen ees kiiruskaamerat. Kurat, jalg pidurile ja tagasi kõrvad lontis bussi taha. Nii ei ole võimalik sõita.

Kahtlemata on kiiruskaameratest liikluskiiruse ohjeldamisel kasu, kuid see närvilisus, mis sellega kaasneb... ja kui siis tuleb pikem lõik ilma kaamerateta, siis muidugi vajutatakse koheselt.