Trahter Birgit

Trahter Birgit on söögi- ja joogikoht Virtsu maantee ääres Lihula lähistel. Tegemist on trahteriga, mis hävines 2003. aasta tulekahjus peaaegu täielikult. Ilmselt on seda paika märganud tee ääres paljud Saaremaale sõitjad, aga harva on ju sellist aega, et kusagil peatuda ja midagi põske pista. See on kurb, sest niimoodi võib heast asjast ilma jääda. Praamil pakutava toidu lööb see koht kordades üle.

Tunnistan ausalt, et suhtusin sisenedes kerge eelarvamusega, tegelikult on kerge muidugi pehmelt öeldud. Ma arvasin, et tegu on paraja kioskiga, kuid ma eksisin rängalt. Võetud kalkunitasku juustuga

oli fantastiline. Esiteks maksis portsjon 40 raha, teiseks sai selle eest väga korralikult kõhu täis ja kolmandaks viisid prae juures olnud ahjukartul ning kaste lihtsalt keele alla.

Igatahes soovitan soojalt seda kohta külastada, sest toit on lihtsalt seda aega väärt.

Corfu saar

Avastasin oma sülearvutist teksti Corfu saare kohta, miks on kirjutatud laeva peal, kui Corfu saarelt sai ära sõidetud. Ehk siis vahetult pärast elamust, seega ei hakka seda teksti kuidagi moodi täiustama. Las ta jääb nagu ta on...

------------------------------

Sõidan praegu, kell veerand kaks Corfu saarelt Kreeka poole tagasi. Corfu saar on ilmselt paljudele tuttav tänu Gerald Durelli raamatule “Minu pere ja muud loomad”. Kui nüüd minult küsida, kas Corfu on selline nagu seal raamatus, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata. Mitte sellepärast, et ma pole seda raamatut lugenud, vaid lihtsalt seetõttu, et üks asi on turismikuurort ja teine tõeline vaba loodus. Natukene sai ka seda teist proovitud, sest kaua sa ikka rannal viitsid lesida. Viitsib võib-olla küll, kuid põhjamaisel nahal on asjast teine arvamus. Randade kohta võib kohe seda öelda, et Pärnu liivaranda pole siis mõttet otsima tulla. Õigupoolest seda ei leia ei Kreekast ega ka Itaaliast. Vähemalt mina pole leidnud. Ainukest liivaranda olen ma tundnud Cannes. Corfu rannad jagunevad täielikult kivirandadeks, kiviklibu randadeks, liivarandadeks, kus vees on ainult kivipõhi või parim võimalik on liivarand koos vee servas asuva kümnemeetrise kiviribaga. Igal juhul on mingisugused surfiplätud vajalikud. Teatud randades lausa kohustuslikud, kuna seal elutsevad meresiilikud, kes võivad kogu puhkuse sul nahka panna. Vesi on siin üllatus-üllatus soolane, kuid ega siia keegi vett jooma ei tule. Silma pole mõtet seda vett eriti lasta. Kui plaan on nägu ujudes vette panna, siis kindlasti kuluvad ujumisprillid ära. Aga hakkame siis algusest peale.

Corfu saarele tulime praamiga, mis sõltuvad laeva vanusest, sõidab poolteist kuni kaks ja pool tundi. Laev, millega me tulime, oli päris väike ja aeglane. Saarlasena võrdleksin ma seda Koguvaga. Huvitav on see, et laevale sõidavad autod peale tagurpidi. Just nii. Kui Muhumaale sõites võib tihti juhtuda, et ega sealt auto uksest enam hästi välja ei mahu, siis siin pannakse ikka autod niimoodi peal, et külg on külje kõrval ja peeglid ära põõratud. Igatahes päris hull. Juht ajab auto kohale, tuleb ise välja ning järgmine juht ajab oma oma sinna kõrvale. Sõidu aja sisustasime välja istudes, kuigi sees on ka salong, aga sina juba mittesuitsetaja oma jalga ei tõsta. Pooled kreeklased suitsetavad ning salongis leidub neid ka piisavalt, et õhku tuleks noaga lõigata. Kreeklastel on muu hulgas ainsana Euroopas suitsupakid, kus sees on 25 suitsu. Seda sellepärast, et ikka saaks oma rotist sõbrale ka anda. Corfu saarele jõudes on päike juba loojunud. Tuledes Corfu on päris kena. Praami pealt maha, bussi ning sõit algab külasse, kus on meie hotell.

Pimedad mägiteed ei ole suure bussiga sõitmiseks loodud, kuid meie kreeklasest bussijuht saab sellega hakkama. Ag Gordise küla on päris tillukene ehk siis üks 500-meetrine peatänav. Buss peab eemale seisma jääma, sest kreeklased on hullud ja kitsad tänavad on autosid niimoodi täis, et bussiga sinna lihtsalt ei mahu. Paneme siis oma kohvritega mäest alla mere poole, kus on hotell. Seal selgub muidugi, et meie oleme veidike teises kohas ehk siis taas oma kompsudega mäest ülesse. Kohalik hotellitüdruk tuleb teejuhiks. Mööda pimedaid teid jõuame kohale, kuid võti ei keera ust, mille taga me seisame.”Two minutes,” ütleb naine. Mõningaid two minutes´eid hiljem, leitakse õiged uksed üles. Üks neist on vaata et pool maja. Lõpuks jääbki see kaheks ööks meie majaks. Lepime kokku, et piirdume siis selle suure korteriga. Naine läheb chefiga aru pidama, et kas nii on okey. Tema tagasitulekut me ei viitsi oodata ja pakime oma asjad ning kümnekilose arbuusi lahti. Asume sööma ja samas valmib ka plaan, et juhul kui öeldakse, et me ei saa sinna jääda ja peame ümber kolima, siis saadame perenaise kuu peale. Varsti kõlaski koputus. Kuu peale me kedagi saata ei saanudki, kuna kõik oli okey.

Järgmise päeva hommik möödub rannas. Vaheldumisi päikest võttes ning ujudes. Vesi on tõeliselt soe.

Heategu igas päevas!

Täna õnnestus väikene heategu teha, vähemalt ma arvan nii. Olin Sikupilli Prismas poodlemas, kui kuulsin järsku autojubinate osakonnas telefoni helinat. Täiesti tavaline asi tegelikult. Kellelgi ju ikka poes heliseb mobiiltelefon, kuid asi läheb veidraks, kui sinu läheduses ei ole kedagi. Igaks juhuks kontrollisin ka teiselt poolt riiulit. Ka seal polnud kedagi. Esimene mõte oli siis, et kas ma olen läinud hulluks. Teine mõte oli, et las heliseb, see ei ole ju minu asi, kuid seejärel sai minust uudishimu võitu ja asusin helisejat otsima. Pärast mõningast otsimist leidsingi alumiselt riiulit heliseja. See oli juhtmevaba müüjate telefon. Võtsin siis telefoni vastu ja peagi oli kohal ka õnnelik müüja, kes oma telefoni oli riiulile ära kaotanud. Müüja oli igatahes väga õnnelik ja minul oli ka tegelikult hea tunne südames. Heategu ei maksa tõesti midagi!

Toetasin Siseministeeriumit

Alles oli meedias juttu, et järgmise aasta riigieelarvesse on hea ports trahviraha sisse arvatud. Nüüd sain siis omal nahal tunda, et politseinikud tegelevad selle raha kogumisega ikka täie tõsidusega. Ilmselt on kõrgemalt tulnud käsk, et mingisuguseid hoiatusi ei tohi teha ning igal võimalusel tuleb praeguses raskes majanduslikus olukorras trahv välja kirjutada.

Nii sain ka mina eile õhtul kell 4 kohe 10 ühikut kirja. Tegin Tondi tänavalt enne raudteeviadukti vasakpöörde Kotka tänavale. Kohustusliku sõidusuuna märgi all oli ka lisatahvel, et märk kehtib tööpäeviti kella kuueni. Pimedas ja vihmases ilmas oli liikluse jälgimisega piisavalt tegemist ning ma ei hakanud kella vaatamagi. Miski pärast olin ma ka täiesti kindel, et kell on juba kuus läbi, aga eksisin. Kohe seal samas nurgas võeti mind rajalt maha, kutsuti autosse ja öeldi, et tuleb panka minna. Kõige huvitavam oligi see, et kõigepealt peab dokumentidele ridamisi allkirju ära panema ning seejärel alles alustatakse nende täitmist. Veidikene nagu loogika vastane. Samuti sain ma juba pärast poole lause kirjutamist selgituse lahtrisse märkuse, et romaani pole vaja. Minu mäletamist mööda oli romaan ikka kõvasti pikem teos kui üks lause, aga ega ma ju ei tea, missuguseid romaane loetakse Politseikoolis.

Üliõpilasele on ikkagi 600 kroonine trahv päris kopsakas. Samas saab ärimees, kes teenib 100000 krooni kuus, ka 600 kroonise trahvi, millele temasugune mees ilmselt sülitab. Seega oleks palgast sõltuv trahvisüsteem efektiivsem. Ma ei ütle, et õiglasem, kuid 600 kroonine trahv ärimeest mõtlema ei pane. Järelikult ka liiklusohutus ei parane.

Minu nelja ja poole aastase autojuhi karjääri jooksul oli see mu esimene rikkumine. Enda arvates pole ma mingisugune liiklushuligaan.

Kui on igav...

Ilmselt oli see Arvutikasutaja ajakirjas välja toodud võimalus igavust peletada ja ma suhtusin seda artiklit lugedes sellesse skeptiliselt, kuid ideel on tegelikult jumet. Mõte seisneb selles, et toksida Googlesse oma erinevate tuttavate nimesid. Soovitavalt tuleks nimi panna jutumärkidesse, et tagada adekvaatsed tulemused. Võimalusi on piiramatult ning niimoodi on võimalik mõnest inimesest väga huvitavaid fakte teada saada. Näiteks eile õnnestus mul teada saada, et üks mu sõber on Türi linna tunnuslause taga. Kas pole mitte huvitav fakt? Samuti on võimalik sõpradega võistelda, et kes siis ikkagi on sõpruskonna kuulsaim liige.

IRL tegi Keskile ära!

Just nii! IRL tegi Keskile ära, mitte Reform. Jutt on nimelt selle hooaja hittsaadetest Tantsud tähtedega ning Laulud tähtedega. Margus Tsahkna küll ei võitnud saadet, kuid saavutas ausa ja hinnatava teise koha. Mõne võrra on isegi kahju, kuna tegelikult võistles Tsahkna ju peaaegu ikkagi lauljaga. Randpere on kunagi lausa estraadilavadel laulnud. Tsahkna koorilaulu kogemus on selle kõrval lausa köömes. Kuidagi ei saa ka mainimata jätta, et mees, kuidas sa kurivaim küll nii hästi vilistad. Lausa lust oli seda kuulata.

Evelin Sepp sai tantsusaates kiiduväärt neljanda koha, mis jäi küll Tsahkna kohale veidi alla, kuid väärt kogemuse sai Sepp igal juhul. Lisaks on see koht ausalt välja teenitud, mitte nagu Estri kolmas koht, mida Tuiksoo küll ei väärinud. Ants Taela kiitus, et Sepa rumba oli parim rumba, mis selles saates kunagi poliitiku poolt esitatud, on kõrgest klassist. Muidugi oli ka saate jooksul märgata Evelini häid suhteid Eesti ajakirjandusega. Ükskõik kuidas tal läks ka pühapäevases saates, siis esmaspäevases ajakirjanduses figureeris ikka "Sepajaan" nagu Mart Sander seda paari nimetas.

Mingil määral on muidugi võitjad tegelikult kõik osalejad neis saadetes. Eks siis järgmisel aastal saab näha, kas keegi osaleb ka konkureerivas saates. Tsahknat tahaks küll tantsusaates näha. Tal võiks ka seal täitsa kenasti minna. Laulmise ja tantsimiseni!

Nii palju siis seda oligi...

Esmaspäeval polnud kuhugi autosid parkida. Kõikjal olid hanged. Täna pole enam midagi. Lumi on sulanud ja kõikjal on veelombid. Jube masendav! Esmaspäevaks on ilmselt viimasedki soolalume hunnikud kadunud. Kas sellega võib siis talve lõppenuks lugeda?

Hullumaja

Õnnestus praktiliselt kuni õhtuni kodus püsida ja oma jalga välja mitte tõsta, kuid praegu tulin just tuttava autot hangest välja lükkamast ning ilm on ikka väljas maru. Lumelabida, mille toetasin korraks maja seina äärde, lendas sealt hetke pärast kõrges kaares minema. Rääkimata sellest, et majauksed olid kõik jäänud kõrgete lumehangede taha. Oma lühikese elu jooksul küll midagi sellist ei mäleta.

Pidevalt viriseb eestlane viletsa suusailma üle, aga nüüd tuleb küll rõõmustada. Vaevalt, et keskmine eestlane seda muidugi teeb, kuna see hädaldab ju pidevalt, olgu selleks põhjust või siis mitte. Naeratus näole ja auto jäta homme koju lumehange alla!

Kes ütles, et testid on nõrkadele?

Ikka on kuuldud arvamust, et testid valikvastustega ei näita teadmisi ja iga loll võib seal hea tulemuse saavutada. Isegi arvasin tänase päevani nii, kuid tuleb välja, et testil ja testil on ikka vahe sees ning palju oleneb koostaja viitsimisest. Pärast tänast prof. Kilvitsa testi tegemist ma lausa armastan avatud küsimusi. 120 küsimust, mille vastuse variandid erinevad ainult ühe sõna poolest, on ikka päris karm kogemus ning paljud inimesed andsid suhteliselt ruttu alla, kuna teadmisteta polnud seal midagi teha. Samas tõepoolest minu lugupidamine, kuna sellise testi koostamine on ikka väga pikk protseduur. Iseküsimus on muidugi, et kas selline sõna-sõnaline konspekti pähe õppimine on tõepoolest vajalik.

Igatsus vanade aegade järgi

Pühapäeva õhtul tabab mind tihti ootamatu kurvastus ning selle põhjuseks on Tantsud tähtedega saade. Lihtsalt see saade meenutab mulle vanu aegu tantsutrennis. Sellest on küll juba tänaseks rohkem kui 8 aastat möödas, kuid meenutustes on see kui eilne päev. Tol hetkel ei tundunud see sugugi nii tore. Klandorf on ikkagi saates suhteliselt leebe. Trennides oli ta hoopis julmem oma ütlemistes. Eks meelde jääb aga ikka vaid kõik hea.

Tabasin ennast mõttelt, et äkki toob see saade peagi taas paarisseltskonnatantsud au sisse ja kaob ära see ajuvaba nühkimine ööklubides. Eks kultuuriski käib asi tsüklitega, täpselt nagu majanduseski. Unistada ju võib!

Pikk nädalavahetus

Nädalavahetus võib olla pikk ja lühike, raske ja kerge. Neljapäeva õhtul alustades võib vist lugeda nädalavahetust pikaks. Ilmselt tundus ka see nädalavahetus eriline, kuna eelmise nädalavahetuse pühendasin ma täielikult majanduspoliitika referaadi kirjutamisele, aga hakkame algusest peale.

Plaan oli neljapäeva õhtul juba magama minna, kuid pool 11 tuli mulle kõne, et kolmveerand tunni pärast võtame su auto peale ja lähme pidutsema ning nii juhtuski. Klassikaline millimallikas Valli baaris ja väike jõmistamine kaheksas. Tänu tutvustele läks ka Hollywoodi sissepääs valutult. Seal toimus TTÜ pidu, mis oli maru lahe, kuna igal hetkel kohtasid tuttavaid. Juttu tulid isegi ajama inimesed, kellega pole kunagi teretuttavad olnud ja nad ei tulnud ainult juttu ajama :) Ilmselt pole selliseid jooke Hollywoodis kunagi saanud nagu TTÜ keemikud sellel öösel kokku segasid.

Pärast kolme tunnist und tuli ennast reede hommikul ennast ylicooli ajada. Üllataval kombel ei olnudki üldse raske. Raske hakkas kusagil kella kahe ajal, vahetult enne jõusaali minekut. Õhtul õnnestus siiski ka kultuurselt aega veeta. KUMUs toimus Ärkamisaja Filmifestivali lõppkontsert, kus astusid XXI Sajandi Orkestri taustal üles Maarja-Liis Ilus, Laura Põldvere, Eda-Ines Etti, Lea Liitmaa, Hannaliisa Uusma, Hedvig Hanson, Helin-Mari Arder, Tanel Padar, Hendrik Sal-Saller, Jaagup Kreem ja Chalice. Väga nauditav oli kontsert. Samuti oli seltskond mõnus. Ühe vana tuttavaga sai suhteid taas soojendatud.

Laupäev kulges suuremalt jaolt Jõhvis. Kui reedel kuulasin saalis laval toimuvad, siis laupäeval olin kooriga ise laval Jõhvi kontserdimajas. Õhtul oli väga lõbus tagasisõit Tallinna koos koorikaaslastega. Taas selgus, et Eesti on ikka väga väike. Kümne ajal Tallinnasse jõudes, oli soov koju minna nii suur, et välja ei suutnud keegi mind enam meelitada.

Rahvaliit, jokk jätta!

Kallid rahvaliitlased!

Eeldavasti on teil kõigil kõrvad peas ja olete normaalsed inimesed. Loomulikult ei ole te kõik muusikud ning te ei oma absoluutset kuulmist. Minul ka ei ole, kuid ilusat ja koledat laulu ma siiski eristan. Kõik inimesed eristavad. Selge on see, et Ester ei laula ideaalselt. .Ta laulab kehvemini kui Elis Aunaste, kuid ometigi oli eilne tulemus vastupidi. Ester oleks pidanud vähemalt eile välja kukkuma, et saates oleks säilinud õiglus. Seda ei juhtunud ja süüdlaseks pean ma teid, rahvaliitlased.

Palun teid, ärge tehke sellest saatest tsirkust! Ärge toetage sunniviisiliselt Estrit! Temal on ilmselt juba piinlik selle pärast, teil võiks ka olla!

Maailm muutub...

Vormel 1 maailmameister on Lewis Hamilton ja USA president Barack Obama. Mõlemad on tumedanahalised. Kas sellist asja on enne nähtud? Ega ikka ei ole, kuid mõlemad on tublid. Jah, olen Ferrari fänn olnud ja olen ka edaspidi, kuid Hamilton vääris seda tiitlit. Samuti võitis Obama valimised küllaltki kindlalt. Raske saab järgmine aasta mõlemale olema. Ega siis Räikkonen ja Massa ning Alonso niisama istu. Obamal tuleb aga suur Ameerika riik finantskriisist välja tuua. Võimalus oma headuse tõestamiseks on mõlemal olemas.

"Sa saad aru, et maailm on muutunud, kui maailma parim räppar on valge mees, parim golfimängija on mustanahaline mees ning Saksamaa ei taha sõtta astuda." Anonymous

Ühistranspordijuhid, eeskujud?

Juba pikka aega on asulates keelatud autoroolis mobiiltelefoniga rääkimine. Tegelikult ei ole mingi uudis, et autojuhid väga sellest eeskirjast kinni ei pea. Eks isegi on patustatud selle reegli vastu, kuid siiski arvan, et selline nõue on vähendatud telefoniga suhtlemist autoroolis. Vähemalt pikemad kõned jäetakse tegemata. Seda imelikum oli eile õhtul näha troll 3 juhti, kes rääkis telefoniga. Mina tulin kell 18:39 Liivaku peatusest trolli peale ning juba siis oli trollijuhil telefon kõrva ääres. Kõne lõpetas sohver alles Siili peatusesse jõudes, kell 18:45. Järelikult rääkis ühissõidukijuht vähemalt kuus minutit telefoniga. Kas siis tõesti on uued trollid nii palju paremad, et neid saab ka ühe käega juhtida?

Kuidas nii, SEB?

Kuidas saab ühe fondi osakuid lihtsalt suvalises väärtuses alla hinnata? Kas see on demokraatlikus ühiskonnas normaalne? Ega ikka ei ole. Hirm hakkab lausa, kas 40 aasta pärast mu pensioniosakud ikka veel maksavad midagi või on neid ka vahepeal mitu korda alla hinnatud. Rääkimata sellest, et praeguses majanduslikus olukorras on pensionifondi maksmine sama hea tegevus kui hundikurgu täitmine. Sisse läheb ja läheb aga sees ei paista ikka midagi.

Lisaks selle juhtumile õnnestus SEB-l mind paar nädalat tagasi seaks vihastada, kui mulle tuli kiri, et mu ISIC kaart kaotab kehtivuse ja mul tuleb pikenduskaardile järele minna. Üllatus oli muidugi suur, kui vaatasin hinnakirjast, et mul tuleb selle kaardi eest maksta 99 krooni. ISIC kaardi kehtivus ongi üks aasta, mis tähendab, et mul tuleb iga aasta lisaks kuumaksule maksta 99 krooni. Niisama, mitte millegi eest. Aitäh, SEB! Päris kindlasti tulen ma sellele kaardile järgi!

Võileivahind

Pole küll ammu pulgakommi ostnud, kuid julgen arvata, et Arco Vara aktsia on tänaseks päevaks juba odavam kui üks korralik pulgakomm. Täpselt 3,6 krooni on alles tänaseks 38,8 kroonisest noteerimishinnast. Kõlab täiesti uskumatult ja tõsiselt kahju hakkab inimestest, kes emissiooni käigus need aktsiad ostsid. Paremal juhul said nad kerge kahjumiga need maha müüa, halvemal juhul on nende raha või õigemini see, mis sellest alles on, endiselt nende aktsiate all. Enne kui kahjutundest naerma puhkete, küsin ega teie pensionifond ei juhtu SEB-s olema. Ja kui ongi, siis naermiseks küll põhjust ei ole, sest SEB pensionifondis on suur osakaal ka Arco Vara aktsiatel.

Ega ainult Arcot võileivahinna eest saa. Tallink 4,54! Järvevana 2,97! Ei, jutt ei ole eurodes, vaid ikka kroonides. Armin Karu Olympic Group 15,33! Seega võib tõesti natukene püksirihma pingutada, võileib sinna samusesse jätta ning aktsiaportfelli laiendada või sellega algust teha. Kiiret tulu muidugi oodata ei ole, sest järgmine aasta ei tule meile sugugi kergem. Paras hetk on aga börsi jälgimist alustada ning raha valmis panna. Praeguses seisus on paljude firmadega ainult kaks võimalust. Kas pikemas perspektiivis tõus või siis pankrot. Selge on see, et praegused hinnad ei kajasta objektiivselt firmade finantsseise, vaid tegemist on emotsioonide tagajärel valminud supiga.

Ilus, ilus, ilus oli mäng!

Üle pika aja tuli siis ka ilusa mängu ilus tulemus. Ma arvan, et viiki Türgiga, kes EM-il mängis poolfinaalis, on hea tulemus. Kui nüüd muidugi võrrelda mängu Türgiga ning Hispaaniaga, siis kaitse pidas vähe paremini ja eelkõige oli meil rohkem õnne. Türklased lihtsalt ei saanud palli meie väravasse.

Meie meestest jätsid väga hea mulje muidugi Londak ning Piiroja. Imeline oli vaadata, kuidas Piiroja neid peapalle järjest karistusalast välja peksis.

Nüüd on siis silm peas ja ehk saavad mehed tulevastes mängudes ka pallid väravasse.

Ei ole nii...

Sõitsin täna 67 bussiga koju nagu tavaliselt. Sõit oli täiesti tavaline, kuid huvitav leid oli bussis. Ukseaugus vedeles süstal. Ei hakkanud lähemalt uurima, kuid tundus, et oli kasutatud. Suhteliselt jube ikka. See on siis meie kuulus ühistranspordi süsteem. Seda soovitatakse kasutada. Olgu see ühistransport keskkonnasäästlik ja puha, kuid igal juhul eelistan isiklikku transporti kui selliste leidudega ühistransporti.

Või siiski mitte!

3:0 ei olegi nii hull kaotus Hispaaniale ning loomulikult vaatasin ma ka teise poolaja ära ja see ei olnudki väga jube. Masendav oli küll vaadata, kuidas Eesti mitu suurepärast väravavõimalust luhtas, kuid ilmselt on see harjutamise asi. Ehk kunagi hakkavad meie jalgpallurid ka sisse lööma ja realiseerima neid võimalusi. Ütleme siis nii, et mängule võib anda hinde rahuldava.

Küll aga ei annaks ma kommentaatoritele hinnet rahuldav. Lihtsalt jube oli kuulata 2:0 seisul, kuidas kommentaatorid rääkisid, et kui nüüd Eesti ühe värava lööb, siis oleme me mängus jälle tagasi ja seejärel on juba kõik võimalik. Ma ei tea, kas nad ise ka seda uskusid. Loomulikult oli eestlastel võimalus see värav lüüa, kuid kas valitsev Euroopa meister on tõesti nii nõrk, et selle sisselastud värava pärast oleks neil kogu mäng laiali vajanud ja eestlased oleksid veel kaks väravat löönud ning võitnud. Vaevalt! Pigem oleks sellise asja peale selline turmtuli meie väravale korraldatud, et...

Aga loota tuleb ning uus põlvkond tundub särav. Kas neist ka meeste klassis asja saab, näitab aeg.

Korras!

Pool tundi suutsid eestlased Hispaaniaga võrdselt mängida. Täitsa kena oli vaadata, kuid 34. minutil tuli reaalsus koju. Hispaania tõestas väga veenvalt, miks on nemad Euroopa meistrid. Aga sellepärast, et nad mängivad paganama hästi. Praegu, mil teksti kirjutan, lõid hispaanlased just penalti sisse. Ilmselt võib teleka kinni panna, kuna midagi ilusat siis mängust küll enam ei tule. Ennustan, et sarnane saun tuleb nagu Bosniaga. Eks hommikul näeb...

Mida ma üldse vaatan?

Eelmine postitus pani mõtlema, et mida ma üldse telekast vaatan. Järgnevad saated, mida ma vaatan, kuid nad pole järjekorras.

• Laulud tähtedega - nii palju kui võimalik
• Pehmed ja karvased - minu vaieldamatu lemmik
• Pealtnägija -vahel, kui on huvitavad teemad
• Kodu keset linna - hoian sündmustel silma peal
• Pimp my ride - muidu mitte eriti, aga praegu näitatakse balti regioonis tehtud saateid
• Paar - ei ole iga nädalane vaatamine
• Selgeltnägijate tuleproov - kui olen teleka ees
• Kelgukoerad - kui reedel pidu ei ole
• Peetri köök - tihti, kuna on mõnus saade
• Õnne 13 - hoian sündmustel silma peal
• Top Gear - ilus loodus, ilusad autod ja hea huumor
• Simpsonid - lihtsalt naljakas
• Tähelaev - oleneb külalisest
• Ärapanija - aeg ei ole just väga sobiv, varem vaatasin rohkem

Järgmine nädal lisandub siia nimekirja ka Tantsud tähtedega. Pole ju väga palju?

Laulud tähtedega vs Tõehetk

Lõpuks ometi ka üks mõistlik saade, mis loodetavasti vähendab Tõehetke vaadatavust. Mitte, et ma TV3 suur austaja olen, vaid lihtsalt see saade Tõehetk on parajalt nõme. Eufooria hakkab aga juba vaibuma ning Õhtuleht ei pühendagi enam tervet lehekülge Tõehetke saatele. Miks ma olen selle saate vastu? Aga see saade ei sisalda ju mitte kui midagi. Lihtsalt istu teleka taga ning vaata ja imesta. Mitte seda saatet, vaid neid inimesi, kes sinna lähevalt. Vabatahtlikult tsirkusesse klouni mängima? Kas see on mingisugune elu eesmärk? Kui Miljonisaates võideti raha tarkuse eest, siis mille eest Tõehetkes? Aususe eest?! Kas see tõesti on rahaliselt mõõdetav? Isegi palju reklaamitud Targem kui 5B on jama saade, kuna venib kui tigu mööda teed.

Laulud tähtedega on ainuke selle sügise edukas uustulnuk. Tsahkna tegi esimeses saates meeldiva üllatuse ning küllab tuleb neid veel. Loodetavasti. Järgmine nädal algab taas kord Tantsud tähtedega. Kahju, et kaks head asja on jälle samal ajal, kuid konkurents nõuab oma.

Massa tegi tsirkust!

Täna toimus esimest korda öine vormelisõit. Singapuris algas kohaliku aja järgi kell kaheksa õhtul pimeduses võidusõit tehisvalgusega rajal. Seda sõitu reklaamiti kui erilist, omanäolist ja ülipõnevat kihutamist. Reaalsuses erilisi möödasõite ei toimunud, kaks korda käidi seinas ja oligi kõik. Mitte päris. Massa andis sõidule ikkagi jumet. Boksipeatusest sõitis ta ära koos kolme meetrise kütusetoru jupiga. Sellist nalja pole mina oma 13aastase vormeli vaatamise karjääri jooksul näinud. See oli ikka tõsiselt naljakas. Mehed jooksid autole järgi, kangutasid vooliku lahti ja jooksid kolmekesi, voolik seljas, tagasi boksi. Tegi kohe päeva ilusaks see sõit!

Moet & Chandon Brut Imperial

Moët & Chandon šampanja on üle 250 aasta vana kaubamärk. See on alati olnud glamuuri, luksuse ja tippmoe sümbol. Jooki juuakse siiani kõige kallimates klubides ning pakutakse luksuslikemais hotellides. See on unelmate jook isegi pururikastele staaridele, rääkimata kuulsuse poole pürgijatest. Moet & Chandon Brut Imperial on tasakaalustatud kooslus kolmest veinist. Harmoonne kooslus Chardonnay, Pinot Noir ja Pinot Meunier viinamarjasortidest. Värv kahvatukollane, kergelt roheka varjundiga. Aroom kergelt veinine, tunda sidruni lõhna. (http://www.prike.ee/alkohol.php?id=50&kat=9)

Just nii! Mul õnnestus seda luksust maitsta ning mitte ainult. Kolmeliitrine pudel koos kasepuidust karbiga seisab praegugi mu laual. Tõsi küll, suhteliselt tühjana. Kuidas ma siis seda maitset kommenteeriksin? Kui küsida, kas see hind väärib seda maitset, siis ma pean paraku vastama, et ei. Mina eelistaksin selle raha eest juba pigem MUMMi. MUMMi maitse on pehmem ja ei ole nii hapu ning seda saab ikkagi klaasikese juua. Imperial on maru hapu, kuigi olen bruti austaja, ja seda juba üle poole klaasi ei joo. Põhimõtteliselt muidugi joob, kuid seda juba siis vastumeelselt ning see ei ole eesmärk. Võimalik, et imperiali joomiseks peab olema lihtsalt seda glamuuri ja luksust rohkem. Igatahes ei sisaldu seda pudeli hinnas. Mina ütleks kokkuvõtteks, et Imperiali headus on müüt, kuid turundus on olnud Moet & Chandonil magnifique !

Sügis on alanud kenasti

22. septembril algas taas kord ametlikult sügis ja ilmselt nõustuvad enamus, et käesolev nädal on olnud fantastilise ilmaga. Päike paistab, ilm on suhteliselt soe ja pea asi – vihma ei saja! Täna aknast välja vaadates paistavad juba värvilised vahtralehed. Ilus! Ilmselt pole arukas vaielda, et kaua see ilu ja kuiv ilm kestab. Selle asemel tuleb seda lihtsalt nautida, mida mina küll, olles haige, teha ei saa. Tehke siis seda vähemalt minu eest! Koguge veel viimast energiat pikaks talviseks pimeduseks!

Välimus on petlik!

Tulin just tunni aja eest Mustamäelt number 3 trolliga. Minu vastas istus kuskil 30aastane meesterahvas viigipükste, triiksärgi ja mantliga. Pani klapid kõrva ja hoidis peos Nokia E61-t (hind kuskil 6 kilo). Ühesõnaga jättis sellise ärimehe mulje. Veidi enne Rahvusraamarukogu võttis mees aga põuetaskust välja rahakoti ning krediitkaartide vahelt otsis üles bussipileti. Teatavasti on Tõnismäel üks põhilisi kontrollide lemmikkohti. Nähes, et kontrolle pole, pistis meie kangelane pileti rahakotti tagasi ja kuulas rahus muusikat edasi. Vot sellise jänesega oli tegu. Ilmselt see ongi põhjus, et miks tal on E61 ja minul mitte.

Hakka või vormelit jälle vaatama!

Vihm segas Monza etapi kvalifikatsioonis kaarte (http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=295720) ja Räikkonen ning Hamilton stardivad vastavalt 14. ja 15. kohalt. Seega tõotab homme tulema põnev võidusõit. Eelmisel etapil Belgias sai igatahes kino täie raha eest. Põhiliselt küll viimastel ringidel, kui kuiva ilma rehvidega vormelid märjal rajal ukerdasid.

Vägisi tekib mulje, et kõrged vormeli pead on taevataadiga kokkuleppe teinud, et ikka seda märjukest pilvedest tuleks ja sõidud põnevad oleks, sest oleme ausad: vahepeal kiskus asi juba päris igavaks. Polnud möödasõite ega põnevust.

Schumacher on kunagi 16. stardipositsioonilt võitnud, homme saab näha, et kas Räikkonen ning Hamilton on sama kõvad mehed.

Masendav

Pole seda suve nagu õieti olnudki, aga läbi ta igatahes tänasega saab. Oma päevaplaani tuleb nüüd ka loengud mahutada ja vaba aega jääb vähemaks. Üle tuleb elada vihmased ning sombused sügisilmad, pime talv. Raske on leida midagi positiivset. Ometigi tuleb see positiivne leida ja läbi sügise ning talve minna. Kuidas seda teha? Tuleb rõõmu tunda pisikestest asjadest, võtta asja mõnuga ja naeratada ka siis, kui suu tahab viltu kiskuda.

Polegi meil Rahnut vaja?

Meil oli Erki Nool ja kümnevõistlus. Kümnevõistlus oli ikkagi pikka aega meie paraadala. Ala, mida eestlased armastasid ja vaatasid. Sydney`s tuli selle kõige krooniks kuld. Ja oligi kõik. Nool loobus ja troon oli tühjaks jäätud. Tuli Rahnu, tegi 8526 punki, aga see oli ka kõik. Sellele järgnesid vigastused, katkestamised, hädaldamised. Nii kui midagi valutas, oli ka katkestamine kirjas.

Pahapill ja Raja päästsid sellel olümpial meie paraadala. Tõsi, esikümnesse ei jõutud, kuid mõlemad mehed tegid oma isikliku rekordi, pingutasid lõpuni ja ületasid mitmel alal iseennast. Sellist võitluslikkust tahabki vaataja näha. Tublid poisid igatahes!

Lao võrdleb Eestit Nõukogude liiduga

Delfi avaldas Meelis Lao venekeelses nädalalehes olnud arvamusloo, kus Lao võrdleb praegust Eesti valitsust Nõukogude liidu omaga. http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=19667109&ndate=1219266000&categoryID=120

Esimene mõte on muidugi, et kuidas üks eestlane võib üldse niimoodi kirjutada. Paraku tuleb tõdeda, et paljude Lao seisukohtadega ma tõepoolest nõustuksin. Meie poliitikud valetavad ja vassivad. Meedia kirjutab vastavalt sellele, millise erakonna käpa all nad on. See pidev lömitamine USA ees. Venemaa alatine kritiseerimine. Gruusia jäägitu toetamine, mis sest et Abhaasia kuulutas ennast iseseisvaks 90ndate alguses, kuid Gruusiat see muidugi ei huvitanud.

Ideaalsest ja viie rikkama Euroopa riigi hulka kuuluvast riigist oleme me veel valgusaastate kaugusel! Ansipi valitsusega me sinna ilmselt ei jõuagi.

Mismõttes ei olnud hoogu

TV3: Savisaar: laulupeol oli hoogu liiga vähe - mismõttes nagu? Laulupidu oli täpselt selline nagu ta olema pidi. Hea küll, oleks siis Linnapea ise kohal olnud ja võrdleks, et 20 aastat tagasi oli hoogu rohkem. Jah, siis ma võib-olla isegi usuksin seda, kuna ma ise ei olnud 20 aastat tagasi Lauluväljakul, aga vaadata televiisorist ja siis kommenteerida - see on juba imelik.

Veel hullem on nagu süüdistada korraldajaid. Kas siis laulud olid valed? Kõnelejad? Esinejad? Ma ootan juba tükk aega Savisaarelt mõnda positiivset arvamusavaldust. Majanduslanguse ajal on seda muidugi raske teha, kuid öölaulupeoga oli ometigi võimalus. Miks ei kasutatud seda ometi?

(M)ärkamisaeg

Märkasid, et Tallinnas toimus öölaulupidu? Ilmselt küll, sest kuidas oleks saanud see märkamata jääda. Ise olin kooriga laulukaare all laulmas ning see oli vapustav kogemus. Näha kuidas rahvamass Lauluväljakule ilmub, ööpimeduses Eesti lipud lehvivad ja viimane kui üks eestlane laulab. Kui alguses oli ikka tühju kohti märgata, siis südaööks märkasin ma vaid ühtlast rahvamassi. Täiesti võõras inimene haarab su käest, soovib õnne – kus mujal võib sellist asja veel juhtuda?

Laulupeo kava oli hea ning ei pingutatud üle keeruliste lugudega. Oleme ausad, ega üldlaulupeo kavast ühehäälseid laule leia. Öölaulupeo omast aga leidis ja peabki leidma. See oli kogu rahva pidu, mitte koorilauljate oma.

Kihvt oli ka kella neljast alanud peo peaproov, kus küll rohkem vaadati suurelt ekraanilt Gerdi mehetegusid Pekingi kettasektoris kui dirigenti. Sellise massiga koos rõõmustada oli tore! Tegelikult oli Gerdil suur roll, et eestlaste pidupäev läks korda. Ilma selle kullata poleks asi ikka õige olnud.

-------------------------------------------------------------------------------------
Minu mõtted pärast 2007. aasta X noorte laulupidu

Looja, hoia Maarjamaad...

Maailmas on aastasadade jooksul toimunud palju revolutsioone, kuid meie laulev revolutsioon oli, on ja ilmselt ka jääb harukordseks sündmuseks. Tookord tulid inimesed mitte niivõrd laulma ja kena koorilaulu kuulama, vaid väljendama oma vabaduseiha.

Rahvas oli meelt avaldanud, rahva poliitiline ühisrinne oli end näidanud, võimsa ühislauluga selja tõesti sirgu ajanud ja vägeva ovatsiooniga heaks kiitnud ka Edgar Savisaare tõsiselt öeldud mõtte: „ ...juhtugu, mis juhtub, aga enam ei lase me end muuta tuimadeks käsutäitjateks!“ Nii kirjeldas 17. juunil 1988. aastal lauluväljakul toimunut Lembit Koik raamatus „Balti kett“

Viimase 10 aasta jooksul kadus laulupeolt eestluse mekk. Tegu oli rohkem koorilaulu huviliste kokkutulekuga. Rahvas muutus mugavaks ja armastas pigem laulupidu kodusest tugitoolist jälgida.

Aprillikuu sündmused tuletasid taas kord meile meelde, mida tähendab omariiklus. Küllap tõid paljudele tõsimeelsetele eestlastele need vandaalitsemised silmi pisarad, kuid seevastu 1. juuli oli nende inimeste pidupäev. Lauluväljak oli täitunud inimmassiga, kodudest toodi kaasa rahvustrikoloorid. Tegemist oli selge sõnumiga: eestlased ei murdu ja kui on vaja, seisame taas selle eest, millesse usume. Eesti eest!

Tõnis Mäe "Palve" oli X noorte laulupeo tipphetk. Seda tunnet, mis valitses laulukaare all, on v6imatu sõnadesse panna. Ega siis ilmaaegu ei nõudnud 18000-pealine lauljate vägi, kes rongkäigus marssinud ja pika päeva jalgadel olnud, loo kordust. Isamaalised laulud omavad endiselt tähendust, ka noorte jaoks. Nendega, kellele Eestimaa on kallis, kohtume üldlaulupeol 2009!

Midagi saime

Kahepaat Endriksoni ning Jaansoniga ei vedanud meid alt ja tõid hõbeda. Vähemalt silm on Eestil nüüd peas. Väike riik - palju meil siis vaja? Kanter saab ka midagi ja ongi rahu majas, kuid meedia on inimeste meeled segi ajanud. Arvatakse, et Eesti saab ikka rohkem kui kaks medalit.

Üldse on minu meelest olümpiakoondis liiga suur. Milleks neid ujujaid oli sinna vaja saata? Eesti rekord olümpial on küll tore asi, aga kui sellega ei saa mitte kui midagi. Kohad kolmandas ja neljandas kümnes pole ju mitte midagi väärt.

Kreeka vol.1 - liiklus

Kreeka liiklus on hullus ruudus ehkki ma tegelikult kartsin veel hullemat. Ma kohe ei teagi, kust alustada. Kahekordset pidevjoont ei näe siin keegi, kiiruspiirangud on ka turistidele. Kaherealine tee võib muutuda ühel hetkel neljarealiseks jne. Kõige selle juures saavad kreeklased ometi väga hästi hakkama. Suuri ja raskeid liiklusõnnetusi juhtub Kreekas harva. Muidugi plekimõlkimised on siin kandis igapäevased nähtused. Ateena linnas leidsin ma vaid mõned taksod, mis ei olnud mõlkis.

Kreekas on kombes õnnelikult lõppenud liiklusõnnetuse korral panna tee äärde väike karbike, kus sees on mõni ikoon ja küünal. Sellega tänatakse taevajõude õnnelikult lõppenud õnnetuse eest ja selliseid mälestusmärke on tee ääres oi-oi kui palju. Serpentiinidel oli mõnes kurvis neid kohe paar-kolm tükki.

Kreeka liikluse põhiprobleemiks ongi tegelikult turistid, kes rendivad endale auto või motorolleri ning asuvad liikluseeskirju jälgides sõitma. Nende liiluseeskirjadega pole aga siin suurt midagi teha, kuna enamus liiklusest toimub kirjutamata reeglite kohaselt. Näiteks möödasõit Kreeka moodi: möödasõitja vajutab signaali ja asub möödasõidule, ülejäänud vaatavad ise kuidas hakkama saavad. Nii möödasõidetav, kes vahest peab ennast teepeenrale tõmbama, kui ka vastutulija.

Nüüd aga veidikene Kreeka kõige ägedamast bussijuhist, kelleks oli meie kreeklasest bussijuht Janis. Mees on juba üle 25 aastat rooli keeranud ning teeb seda tõepoolest hästi. Lisaks rooli keeramisele jõudis ta ka töökohal suitsu pahvida, plaate vahetada mängijas, mingisuguseid Kreeka helmeid ühes käes keerutada, bussi logi täita rooli peal ning mis kõike hämmastavam: ta keeras ka suitsu rooli taga valmis! Meteora kloostri otsast alla sõites oli liiklus täiesti umbe jooksnud. Ega siis midagi, Janis tõmbas käsipiduri peale ja asus liiklust valjuhäälselt reguleerima ning asi saigi korda. Delfi linnas oli ühel kitsal tänaval autojuht, kes tagant asju välja võttis, autoukse lahti jätnud. Buss ei mahtud sealt mööda ja nii sõitis Janis auto kõrvale ja lõi läbi bussijuhi akna seisva auto ukse lihtsalt kinni. Oleksite pidanud autojuhi nägu nägema. Mees oli ikka suht kohkunud. Eredaid kogemusi on igatahes Kreeka liiklusest saada küll ja veel.

Kreekast tagasi

Varajastel hommikutundidel ehk siis veidi pärast südaööd jõudsin ma tagasi Kreeka reisilt. Vägev reis oli koos veel vägevama giidiga. Masendav oli Tallinna lennujaamast astuda vihma kätte, veelgi masendavam oli lugeda, et Gruusia ning Venemaa möllavad. Reaalsusega aga kohaneb kiiresti ning ilmselt on võimalik lähiajal siin lugeda erinevaid postitusi Kreeka teemadel. Kõike ilmselt ühe hooga kirja panema ei hakka ning küllap on see ka võimatu.

Gondvana reisikirjeldust saab lugeda:
http://www.gondvana.ee/index.php?id=76

Golfipisik ründab mind

Õnnestus siis täna esimest korda lähemalt tutvust teha golfiga. Mitte mingisuguse minigolfiga, vaid tõelise golfiga. Sinav taevas, roheline muru ning lendavad mättad. Tegelikult oli tegu demoüritusega ja nii ei õnnestunudki mättaid väga lennutada. Pärast tunniajalist teooria kuulamist saime pallid kätte ning läks svingimiseks (avalöögi liigutus golfis). Range´il (harjutusväljak) tegin pea 200 lööki. Raud 7 kepiga jäi parimaks tulemuseks 80 meetrit, mida ei ole küll palju, aga ikkagi oli ilus vaadata, kuidas pall õhus lendas. Rajal õnnetus ka üks löök teha. Lõin palli ruffilt (niitmata ala) fairway`le. Nii et võib rahule jääda.

Ilm oli suurepärane ning ma saan nüüd väga hästi aru, miks inimesed golfi mängivad. Golf annab neile vabaduse, rahuldustunde ning rahu. On ainult loodus, pall, par ja green. Mõnus! Suuresta golfikeskuse kohta ei oska ma muidugi suurt midagi öelda. Lihtsalt seetõttu, et mujal pole käinud, kuid mulje jäi igal juhul hea. Mõned kiruvad, et rajad pidid ilmatu pikad olema, aga eks sellest võin siis kirjutada, kui kunagi green card tehtud ja 18 rada läbimängitud. Kusjuures täna avati ka ülejäänud üheksa uut rada ehk siis alates tänasest on Suurestal terve golfiring.

10 korda kuulsam

Läksin siis täna taarat Selveri taaraautomaati viima. Välklambid sähvisid, fotokad klõpsisid ning kaamerad filmisid. Kuidas on see võimalik? Tuli välja, et eestlased tutvustasid lätlastele meie suurepärast pandipakendisüsteemi. Päris imelik oli taarat masinasse pista, kui su ümber sebisid fotograafid, et pilti saada. Nii et sain mingisuguse ettekujutuse sellest, mida kuulsused peavad tundma. Ei ole just kõige meeldivam tunne.

Mis siis ka toimus?

Neljapäeva hommikul tõusime Martiniga kell 7.30 üles. Sõime veidikene, mõtlesime veel kord läbi, et kas kõik vajalik on kaasas. Veendunud, et rohkem kraami seljakotti tõesti ei mahu, alustasime sõitu TTÜ juurde. Tee peal tuli muidugi meelde, et tellitav võti jäi koju, aga lõime käega ning väntasime edasi. Nõmmegi teel tabas meid ebameeldiv üllatus, sest tuli välja, et see on ju üles kaevatud. Pärast mõningaid sekeldusi jõudsime siiski Sõpruse puisteele. Lukolili tanklas said rattakummid kivikõvaks pumbatud. Hoolimata kõigest jõudsime TTÜ ette esimestena. Natukese aja pärast ilmusid sinna ka Siil ja Andres ning teisedki. Kell lähenes kümnele. Keegi teatas, et Jaanus oli alles mõni minut tagasi olnud MSNis, ometigi oli ta õigel ajal oma helkurtuuninguga rattaga kohal. Kell kümme muidugi välja ei sõidetud, väike reispass võttis ju oma aja. Kontrolliti, et kas õiged mehed on ikka kohale tulnud. Paraku ei olnud kellelgi nimekirja kaasa ja nõnda kujuneski välja, et Hillar hüüdis suvalisi nimesid, mis talle nimekirjas meelde olid jäänud. Tuleb tunnistada, et mälu on tal ikka kuradima hea. Ning siis oligi minek. Tormiliselt kihutati Nõmme mäelt üles. Ülesse jõudes tekkis arutelu, et kuidas edasi siis peaks ka minema. Kui selgusele jõuti, siis vändati edasi. Vändati ning vändati ja vändati.

Suurele maanteele jõudes tõmmati kiirus üles ja käik kõrgeks. Enne Haruteed tekkis pisikene pragu musta pilve ning hakkas tibutama. Tõelisi tipikaid see muidugi ei seganud ning vihmakumme alla ei keeratud. Pool 12 tehti peatus Harutee söögiputkas. Võeti päeva esimesed burgerid ning veidi leiba. Tõsi, seda viimast küll vedelal kujul. Leib võeti välja Jaanuse rattakotist, kuna ratas vajas tasakaalustamist. Tasakaalustus aitas ka vihma vastu, sest pilv kadus meie pea kohalt ära. Möödusid mõned kilomeetrid ja esimene kumm läks. Ohvriks sai Andres, kes vahetas katkise sisekummi ära välgu kiirusel. Ilmselt võib meest näha peagi vormelisarjas boksipeatusi teostamas.

Edasi läks kuni Ristini tõsiseks paugutamiseks ratturite keeles. Kiirus kruviti üles, rämedad eraldusid tugevatest. Ristile jõuti poole kahe ajal. Tehti peatus ja pisteti vabal valikul midagi hamba alla. Andres sai teist korda päeva jooksul kummi vahetamist harjutada. Selgus, et vahepeal oli ka kiirkorras ühel rattal kodaraid vahetatud. Siililegi sai selgeks, et temalgi on üks terve koder vähem. Jaanus tutvustas samal ajal oma ratta remondikotti, mis ka imekombel kaasa oli mahtunud. Kõik ohkasid kergendatult, sest oli selge, et tööriistade puuduse taha sellel matkal ükski ratta parandamine ei jää. Sõidetud oli selleks hetkeks umbes 55 kilomeetrit.

Kella neljaks jõudsime Üdrumale. Nii kui olime rattad kenasti varju alla pannud, avanesid ka taevaluugid. Istusime ja tegime kerged joogid. Vaieldi, et kellel on kõvem generaator kasutusel olnud. Peale jäi Jaanus oma 9 kw genekaga. Samuti kuulsime koduarvutist, mis võtab 300 W ning seda stand by`s olles! Seda ei suutnud keegi üle trumbata. Sadu jäi vahepeal järgi ning tuli edasi minna.

Palju sõita ei saanudki, kui järgmine sisekumm jälle tühi oli. Taaskord oli selleks õnnetuks Andres. Veidi enne kuute tehti peatus Pärnu teepöörus olevas Lukoili tanklas. See peatus päästis meid taas tugevamast vihmasajust või õigemini päästis ta küll vaid kiiremaid kohale jõudjaid. Mõisteti, et kella seitsmesele praamile enam nii kui nii ei jõuta ja uueks orientiiriks sai Virtsu poe sulgemiseaeg kell kaheksa. Ühesõnaga aega oli parasjagu.

Teel Virtsu saime ka tõsisema vihma saju kaela, mis tõttu vändati nii kuidas keegi jaksas. Virtsus tehti poepeatus. Osteti grillimismaterjali õhtuks. Selgus, et Andresel on veel üks kumm tee peal läinud ning ka keskjooksuga on jamad. Niisiis otsustas ta endale Pärnust uue ratta tellida ja lubas järgmise praamiga järgi tulla. Jaanus ostis veel poest kaupa, kui grupp juba pileteid ostma sööstis. Keegi pidi ka Jaanusele pileti ostma. See "keegi" seda muidugi ei teinud ja nii tuli Jaanusel kai otsale jõudes tagasi vändata, et endale pilet osta. Virtsusse sõit kestis 6 tundi ja 40 minutit.

Praami peal midagi väga huvitavat ei juhtunud, kuna me olime Koguval. Siiski. Mingisugune purjus libekeel ei olnud puhvetis rahul teenindusega ja nõudis kaptenit. Probleemiks oli see, et nooremal teenindajannal oli libekeelest juba kõrini saanud ja seetõttu teenindas libekeelt vanem teenindajanna, kes ei pakkunud aga libekeelele huvi. (Vabandan eesti keele õpetajate ees, kuna ei viitsi sünonüüme kasutada.)

Praamilt lahkudes lasti ühe auto tumendatud tagaklaas, mille taga istus kolm näitsikut, alla ning kutsuti ühte meest Leisi õlletooberile. Tõsist ratturit muidugi nii kergelt õigelt teelt kõrvale ei tõmba.

Muhumaal säras päike ning seetõttu kulges tee libedalt. Poole üheteistkümneks jõudsime Üügu pangale, kus jäime telklaagrisse. Pärast grillimist (loe: lõkke kohal vorstikese põletamist) käisime taskulambi valgel Sokutoa ning Kitsekambri koobastes. Tagasi lõkke juurde jõudes jätkus vabakava.

Tipikate jalgrattamatk Saaremaale

Neli päeva, nelisada kilomeetrit. Tallinn Kuressaare koos Saaremaa põhjarannikuga. Tundub päris kreisi, arvestades tänast vihmasadu Tallinnas? Aga ometigi ma teen seda. Nüüd on juba veidikene hilja loobuda. Telk ja magamiskott on saateautos, kott pakitud. Homme kell 10 olen ma juba TTÜ ees, kus algab esimene matkapäev koos 160 kilomeetriga.

Kaasa on paras sumadan. Mul on siiamaani vedanud ning mul pole 9 aasta jooksul ühtegi sisekummi puruks läinud. Loodetavasti kestab see õnn veel vähemalt järgmised neli päeva. Muud ma ei soovikski, kui tervena ning terve rattaga koju tagasi jõuda.

Müügipiirang - see on ainus võimalus!

Tänasest hakkab kehtima siis üleriigiline öine alkoholipiirang kella 22-10ni hommikul. Läks aega, aga lõpuks suutsid riigiisad ikkagi kokku leppida selles küsimuses. Kohe alguses pean ma ka selle ära ütlema, et tallinlane nagu ma olen, ei seganud mind kordagi siin varem kehtinud piirang, mis lõpetas alkoholimüügi õhtul kell kaheksa. Rääkimata sellest, et see piirang oleks mind ahistanud või kuritarvitanud minu vabadust.

Ilmselt normaalset inimest polegi see piirang kunagi seganud ja oleks kõik normaalsed inimesed siis vaevalt meil sellist piirangut üldse vaja oleks. Normaalsel inimesel leidub kodus ikka pudel alkoholi. Vaid alkohoolik joob kodus oleva alkoholi tilgatumaks. Piirangu eesmärgiks on vähendada alkoholi tarbimist Eestis. Kas see täidab oma eesmärki? Miskipärast ma ei usu sellesse eriti. See, kes ikka väga tahab, saab üle igast takistusest. Kui keegi üldse midagi ostmata jätab, siis on see tädi Maali, kes oma külalisele pakub õhtul kohvi ja torti ning kirub riigiisasid, et ta külalisele likööri pakkuda ei saa, kuna likööri pudel on ootamatult tühjaks saanud. Seegi stsenaarium oli tõenäoline Tallinnas kuni tänaseni, kuid enam mitte. Vaevalt, et tädi Maali üldse pärast kella üheksat oma nina kodust välja pista julgeb. Seega ei muuda piirang temagi niigi olematut tarbimist.

Niisiis - Im Westen nichts Neues! - alkoholipiiranguga või -piiranguta.

Saastamarket

Uskumatu poega on ikka tegemist! Siiamaani polnudki nagu ühtegi väga kehva kogemust selle poega, sest mida sa ikka hing siis odava hinna eest tahad saada, kuid eilne jama viskas ikka täiega üle. Kevadel sai säästukast 40 krooni või õigemini oleme korrektsed ja 39,90 eest ostetud võrkpall. Muidugi võib selle hinna kohta öelda, et selle raha eest ei saa võrkpalli, kuid ma arvasin, et veidikene aega peab ta ikka vastu, aga ei pidanud. Eile läksime vennaga siis esimest korda randa veidi palli toksima ning vaevalt tunnikese saimegi mängida, kui palli õmblus purunes. 40 krooni eest saime sisuliselt palliga mängida ühe tunni. Odavam oleks olnud kohapealt pall laenutada, kui nüüd tagant järele tark olla.

Loo moraal on, et saastamarketist ikkagi peale söögikraami suurt muud osta ei kõlba!

Asus Eee 900

Sul on plaan osta endale sülearvuti? Sul on plaan osta Asus Eee, kuid sa kahtled? Jah, sa oled õiges kohas. Mina tahtsin endale väikest sülearvutit. Silma jäi Asus Eee, aga kahtlus oli suur, et kas selline väike arvuti ja pealegi veel Asus on üldse asjalik. Lõpuks võtsin südame rindu ja ostsin EMTist ära, sest K-arvutisalongi pidi ta alles kuuldavasti augustikuus jõudma ning igasuguseid netisalonge ma tõepoolest ei usalda. Seda teksti kirjutades olen ma teda jõudnud juba päeva kasutada. Nii et järgnevad on esmamuljed, mille põhjal pikemaid prognoose teha veel ei saa.

Asus Eee 900 - 8,9-tollise ekraaniga, 900Mhz Inteli protsessoriga ning kaalub alla kilo. Selle kõige juures on ta hind kuskil 6 kuni 7 kilo. Karbist välja võttes olin üllatunud. Panin aku külge, Windows XP (seejuures hinna sees!) tegi alglaadimise ja arvuti oligi kasutamisvalmis. Ekraan on täiesti normaalne. Ise võtsin just 900se, kuna 700sel on väiksem ekraan. Teiseks katsetasin kohe ka klaviatuuri, sest klaviatuur on tavapärasest läpaka klahvistikust tunduvalt väiksem. Alguses on iga uus asi harjumatu ja nii ka selline väike klaviatuur, kuid ei olnud kõige hullem. Loomulikult on diplomitöö kirjutamiseks täismõõduline parem ja selline võimalus on ka USB-klaviatuuri näol ka olemas (USB-auke on arvutil kolm). Veel üks heas mõttes üllatus oli heli. Audiofiil ilmselt muidugi nuriseks, kuid tavalisele kasutajale sobib täiesti. Touchpad on mõnus ja allub kenasti käskudele. Wifisse minek on lustipidu, kuigi nimestikus on ka nõrgad signaali, mida tegelikult siiski ühenduse jaoks kasutada ei saa.

Läptopi puhul on muidugi oluline ka aku vastupidavus. Ilmselgelt on väljareklaamitud kolm tundi ülepakutud. Netis surfamisega tõmbab aku ikka 1,5 tunniga tühjaks. Seega põhiliselt aku peal sülearvutit kasutavad inimesed peavad ilmselt sellest raalist suu puhtaks pühkima. Rõõmu teeb aga arvuti vaikne töö, kuna kõvaketas on flash-mälul põhinev, siis kogu raali peale on vaid üks väike ventilaator. Raal läheb küll süles hoides pikemalt töötades küll soojaks, kuid mitte tuliseks.

Kogu see kirjutis tuli kuidagi kahtlaselt positiivne ja paljuski oleneb arvutikasutajast. Mina ostsin ta selleks, et mõnes loengus võib-olla märkmeid teha, suvel wifis kirju lugeda ja igavamatel koosolekutel töist nägu tehes postimees-onlainist uudiseid lugeda. Selle jaoks on see arvuti aga just kui loodud. Mõne muu otstarbe jaoks ei pruugi ta siiski sobida. Seega esimene punkt sülearvuti ostmise juures: milleks hakkad sa seda kasutama? Kui sellele küsimusele on vastus leitud, siis ülejäänud on juba lihtsam!

Asus Eee seeria sülaarvuti kasutajate foorum on :http://eeekasutaja.makeforum.org/

Jaan ja Jaanika

Eesti ilm ikka suudab üllatusi pakkuda. Ei, mitte see ei olnud üllatus, et enamus jaaniõhtust ja jaanipäevast sadas, vaid see, et lõkkest üle hüppamise ajaks sadu järgi jäi ning jaanid ikka peetud said. See info põrineb Viimsi kohta, ülejäänud Eesti ilma ei oska praegu kommenteerida.

Viimsi vabaõhumuuseumis peeti tavapärane jaanitrall, mis tõsi küll on viimased kaks aastat tasulised olnud. Esinesid Erich Krieger, süldiansambel Sinu naine ja ööklubide staar Niki. Helitehnikat oli kõvasti kohale tassitud, muusika kostis 700 meetri kaugusele, nii et ise kuulasin muusikat oma kodutrepil veiniklaas käes. Sinna ei kostunud mitte ainult bassitümps, vaid absoluutselt kõik. Ei kujuta ette, et kas mõni inimene sai selle kõige taustal ka magada. Ilmselt mitte, kuid selleks jaaniõhtu ju ongi. Pidutsemiseks ja üleval olemiseks.

Jaanilõke oli muidugi uhke. Kohale oli veetud veoauto koormatäis kände ning teist sama palju muud ehitussodi. Hoolimata vihmast süttis lõke - tohutu suitsu ja petrooleumi haisu saatel, aga ega muidu poleks ka vist saanud. Tegelikult oli ka väike ilutulestik ka, kuid valges pole tulevärk suurt midagi väärt.

Kaineid autojuhtisid pidi peol ikka päris palju olema, sest teeserv oli 1,5 kilomeetri ulatuses autosid täis. Midagi sellist olen ma näinud vaid Sky Plusi päevadel Saaremaal. Tõsi, seal oli autode rivi veelgi pikem. Autostumine on täiel hool käimas! Viimsilaste kaitseks võib muidugi öelda, et ega see ühistransport seal poolsaarel just eriline saavutus ole. Kallis ja ebamugav. Eriti puudub see ümberistumist ning sõiduplaani.


Järgmise jaanini!

EM ja OM

Suvi küll, aga ega tõeline spordisõber sellepärast veel rannas või looduses viibi. Tugitoolisportlasel on kalender juba täis. Praegu käib jalgpalli EM, mis kestab juuni lõpuni. Augustis naelutab olümpiamängud spordisõbra televiisori ette. Esmapilgul tundub, et juuli jääb siis täiesti vabaks, kuid ei maksa vormelisõite unustada. Ka neid tuleb vaadata. Õhtul mingit pidu on täiesti võimatu teha, sest on jalgpall.

Endal see olukord õnneks nii hull ei ole. Mõningaid mänge ikka olen näinud, kuid tõelise tugitoolisportlase mõõtmeid see küll välja ei anna ja selle üle olen ma isegi veidikene uhke.

Punklaulupidu

Hullumaja!! Saaremäe ja Surva tegid selle triki ära. Laulev mass oli kohal, laulud selged, ilm hea ning meeleolu super. Ega need punklaulud muidugi koorilauljatele suurt ei pakkunud. Isegi Hirvo Surva vastas kellegi soovile rohkem rõhku meloodiale panna, et missugusele meloodiale. Tõelistele punkaritele tundus muidugi imelik, et punki lauldakse noodist.

Joomise kohapealt muidugi lauljad punkaritele alla ei jäänud, sest juba hommikul kell 10 liikusid proovis ringi viie liitrised kanistrid joogipoolistega. Endalgi sai see jook pärast südaööd ära proovitud. Veinifiil muidugi mingit elamust sellest ei saa, kuid joomiseks kõlbas see kraam küll.

Kõvasti respekti teenis ka oma kõnega president Ilves, kes tegi lühidalt ja asjalikult. Erinevalt Rakvere linnapeast, kelle kõne venis ja venis ning vaikne vilekoor saatis selle lõppu.

Millal siis järgmine punk laulupidu toimub? Nelja aasta pärast? Kardan, et ei, aga mine sa tea. Võiks ju veel pop- või rokklaulupeo teha. Võimalusi on lõputult ja eks jätkub ka lauljaid!

Tennis

Ilmselt ei teki pärast seda turniiri enam kellelgi küsimus, et kes on Kaia Kanepi? Eesti tennisist, kes jõudis WTA turniiri veerandfinaali ja see on Eesti-suguse väikeriigi jaoks kõva sõna. Tüüpiliste eestlastena tahame me järjest enam. Ilmselt tahtsime täna näha Kanepi jõudmist poolfinaali, selle asemel, et rõõmustada Kanepi kena mängu üle esimeses setis. Anname endale ikka aru, et Kaia mängis endast pea jagu kõvema mängijaga. Pilk WTA tabelisse kinnitab seda, 4. ja 49. positsioon. Äkki saab tennisest meie järgmine kuninglik spordiala? Suusatamisega tunduvad lood olevat nii nagu nad on. Ehk siis: pole paha, kuid tulemust nagu ka ei ole. Võib-olla ongi see meie õige koht. Kogu aeg ei saa võita ei Veerpalu ega Kanter ning seda neilt nõuda on ka lauslollus. Seekord ei võitnud ka Kanepi, kuid üks kord võidab ta nii kui nii!

Sessi lõpp

Nagu keegi tark on öelnud, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Arvestades kahte viimast eksamit, siis tõesti oli õudne lõpp sellel sessil. Aga ilmselt on käesolevad minutit viimased, kus ma selle peale mõtlen. Üks eksamitulemus on muidugi vaja veel ära oodata, aga arvestades õppejõu kiirust, siis hea kui need tulemused on sügiseks olemas.

Igatahes oli sessilõpetamine koos grupikaaslastega eile õhtul/öösel väga lõbus. Õhtu möödus tõeliste tudengite kombel ehk siis õlut libistades ja veidi ka kangemat kraami pruukides. Järjekord oli eile: St. Patrick - Hell Hunt - Valli baar - kodu, mis jäi veidi lühemaks kui kunagine tiir kooliõdedega. Tookord siis: Vana Villem - St. Patrick - Valli baar - Parlament - kodu). Aga oleme ausad: eile oli alles ESMASPÄEVA õhtu.

"Suvi tuleb kurb, suvi tuleb leinaga käsi käes," on Villu Tamme laulusõnad. Ei, minu suvi ilmselt selline siiski ei tule, kuid laupäeval toimub Rakveres Punk laulupidu. Esimest korda Eestis ja esimest korda kogu maailmas.

Ole esimene, ole kohal! Mina igatahes olen!

Päästkem Eesti metsad!

Tegemist on tänuväärt kodanikuliikumisega, mis koondab inimesi, kes hoolib meie metsadest. Nimelt on Riigikogus plaanis võtta vastu uus metsaseadus, mis muudab riigimetsa mahamüümise lihtsaks. Seda aga ei tohi juhtuda. Täna toimus Tammsaar pargis üritus, mis juhtis probleemile tähelepanu. Inimesi oli tulnud kohale ootuspäraselt. Kurb, et uudisekanalid üritasid näidata, et kohaletulnud ei teadnud, et milles on küsimus. Kas ongi oluline, et inimene on iga paragrahviga tuttav? Palju tähtsam on see, et inimene hoolib loodusest ja tulid kohale. Kindlasti oli ka pargis inimesi, kes tulid lihtsalt esinejaid kuulama. (Koit Toome, kes oli lubanud ka tulla, kahjuks kohale ei jõudnudki). Publiku hulka olid ka sattunud superstaari Arno ja Timothy.

Õied

Tükk aega läks selle pealkirja mõtlemisega. Ei tea, kas praegu on alles kevad või juba suvi ja nii läkski selline neutraalne pealkiri. Kusjuures ma ei mõtle praegu üldse lilleõisi, vaid õuna-, kirsi- ja ploomiõisi. Eriti kaunid on muidugi kirsiõied. Ma ei hakkagi siinkohal rohkem kirjutama, vaid laske silmadel puhata.

Rate

Rate on noorte mängumaa, aga kas on ikka? Tegelt leidub seal kõike ja kõiki. Alles täna avastasin oma reidi postkastist huvitava kirja. Keegi oli mulle kirjutanud, et võiks suhelda. Esimene mõte oli, et miks ka mitte, kuid siis vaatasin vanust. 41?! Natukene vist vana minu jaoks. Loomult olen uudishimulik ja lõpuks vastasin, et no võib kah. Eks vaata, kuhu asi välja tüürib. Ega siis kirjavahetus vanust küsi!

Eksam

Sessi ajal on paratamatud ka eksamid. Paratamatu on ka see, et mõned neist sulle ei meeldi. Alati ei pruugi viga olla isegi aines, vaid piisab kui õppejõud on nõrk. Kui nüüd küsida, et kuidas eksam ka läks, siis ma ei tea. Küsimustega nagu probleeme olnud, vastustega ka mitte, kuid kas nad ka õiged olid - see on küsimus. Vaatamata sellele on praegu hea, kerge tunne. Nalja sai ka eksamil. Paar venda tõusid peale küsimuste läbi lugemist püsti ja teatasid, et nemad teevad sügisel eksami. Edu neile!

Algus

Tere!

Miks? - Seks
Milleks? - Niisama
Tegelt ka? - Ei
Ei mõista?? - Meeldib kirjutada
Ja siis? - Äkki meeldib ka kellelgil lugeda
Aga kui ei? - Siis loen ise ja meenutan
Mida? - Erinevad sündmusi
Milliseid? - Neid, milles osaline olen
Inimesi ka kohtab? - Ikka
Taksomeeter? - Sest alkomeeter on juba kasutusel
Tähendus? - Hindan asju õiglaselt nagu aus taksomeeter või vähemalt üritan