Õnnelik lõpp muutus õnnelikuks alguseks

Kultuuripealinna aasta sai enne jõule oma lõpu üritusega "Õnnelik lõpp". Vabaduse väljakul toimunud videoprojektsioon Jaani kirikul koos Tornikellade mänguga oli suurejooneline. Üks võimalus sellest tagant järele osa saada või meenutada asub siin, kuid tõenäoliselt on Youtubes neid klippe veelgi. Mulle endale meeldis see lihtsalt enim. Võrdluseks on sellist asja tehtud ka LHV kontori avamisel, mis tundub mõnevõrra isegi ägedam. Aga see selleks.

Palju huvitavam on see, kuidas olukorrad ja asjad võivad üleöö muutuda. Selline tunne tekib, et igasugune viisaastakuplaani tegemine on täielik ajaraiskamine. See omakorda viib mõttele, et kuidas inimesed saavad nii kergekäeliselt võtta eluasemelaene, mida nad peavad tagasi maksma vähemalt 20 aastat. Ühest küljest ei tea inimene, et kas talle seda korterit 20 aasta pärast on vaja ning teisalt ei ole mingisugust kindlust, et ka elujärg püsib selle aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis võimaldab seda laenu teenindada.

Selle mõistujutu mõte on tegelikult lihtne ja äraleierdatud, kuid vajab vahel siiski ülekordamist: Ela tänases päevas ning elu kulgeb määratud rada mööda. Mulle vähemalt tundub nii.

Viktor Vesterineni teiste kauniste piltidega üritusest on võimalik tutvuda siin.

Jõulutundetusest

Tunnistan ausalt ja otsekoheselt - minul puudub igasugune jõulutunne, kuigi jõuludeni on loetud päevad. Seda ajuvaba poodlemist on ühest küljest naljakas jälgida, aga teisest küljest on muidugi lihtsalt kurb. Täiskasvanud inimesed on kaotanud igasuguse reaalsuse taju. Ostmisel võetakse kasutusele pere viimased säästud ning krediitkaardid. Mõni hull võtab isegi laenu.

Selle kõige juures ununeb inimestel igasugune jõulude tähendus ja mõte. Jõulupühad on rahulikud pühad. Ega ilmaaegu soovita siis rahulikke jõulupühi. Meil jooksevad inimesed enne pühi jalad rakku ja pühadeks on kõik juba oimetud sellest sagimisest.

Minu jõulutunde puudumise põhjuseks on esiteks muidugi lumepuudus. Käisin eile Raekoja platsi jõuluturul ja minul küll ei seondunud see kuidagi jõuludega. Vihma sadas ja lombid olid maas. Teiseks ma kardan saabuvaid jõule, sest need tulevad ühe olulise inimese puudumise tõttu oluliselt teistsugused kui varasemad ja nii lihtsalt ongi.

Nagu kaks tilka vett

Õpetajate meeleavaldus Toompeal 25. oktoobril 2011

Mardisandid Toompeal 10.november 2011

Foto:Ilmar Saabas

Kiiruskaameratest

Sõitsin sel nädalavahetusel esimest korda Tartu-Tallinna mnt pärast kiiruskaamerate paigutamist. Kuidagi on mul õnnestunud seda maanteed siiamaani vältida ja tegelikult oli ka seekord plaan pisut teine, aga plaanidel on komme muutuda ja seetõttu tuli mul see kadalipp ette võtta.

Ausalt öeldes on tegemist ikka paraja kannatuste rajaga. Hea küll, võib ju öelda, et sõida lubatud kiirusega ja kõik on korras, kuid tegelikult ei ole. Mingi pidev närviline tõmblemine toimub sellel maanteel ja seda põhjustavad nn. värisejad, kes ei tea kiiruskaamerate asukohti. Ma ise olin ka pühapäeva õhtul üks nendest värisejatest, kes püüdlikult iga märgi juures kiiruse alla võttis ja pidevalt spidomeetrit jälgis. Oleks siis Tartu mnt nii, et lükkad cruise mode sisse ja asi vask, aga ei ole reaalsus selline. 90 ala - 100 ala - 70 ala - jälle 100 ala ja nii kestab see tamburai pidevalt.

Tõeline ime, et ma ühtegi punast sähvakat ei teeninud. Üks selline olukord oli igatahes väga lähedal. Jõuan järgi suurele bussile, mööda ei saa. Üks kurv, teine kurv, siis tulevad jälle autod vastu ja lõpuks tuleb siis sirge - ühtegi autot vastu ei tule. Lähen möödumisele, vajutan gaasi, pöörded tõusevad ja nii kui bussi kõrvale nina pistan näen ees kiiruskaamerat. Kurat, jalg pidurile ja tagasi kõrvad lontis bussi taha. Nii ei ole võimalik sõita.

Kahtlemata on kiiruskaameratest liikluskiiruse ohjeldamisel kasu, kuid see närvilisus, mis sellega kaasneb... ja kui siis tuleb pikem lõik ilma kaamerateta, siis muidugi vajutatakse koheselt.

Jooksutreeningutel...

Kui eelmisest postitusest võis jääda mulje, et minu ettevalmistus piirdubki vaid uute jalavarjude ostmisega ja ma loodan, et need jooksevad iseenesest, siis tegelikult olen ma oluliselt tublim olnud. Olen alates 20. juunist iga nädal kahel korral jooksmas käinud. Jooksumaa pikkus on varieerunud 8-10 km vahel ning kokku on läbitud 74,2 km. Seejuures on keskmine kilomeetri aeg paranenud üle 47 sekundi. Räägi veel, et trenni tegemisest ei ole kasu. :)

Jah, nõustun, et jooksmine ei ole lihtne tegevus. Kõige raskem on ennast sundida jooksma üldse minema ning algus on ka alati rõve. Mina hakkan jooksmist nautima umbes alates 4-5 km. Siis on juba tempo käes ja tunne mõnus. Teine mõnus hetk on venitamine pärast jooksu ning kolmas tulemuste analüüsimine. Selleks ma kasutan MyAsics lehekülge, mille kasutamiseks ei pea sugugi olema Asicsi jalatseid.

Minu jooksuvarustus:

1) Adidas Response Cushion 19

2) ProTouch Beat 7 pulsikell

3) suvaline puuvillane särk ja lühikesed püksid

Ettevalmistus Sügisjooksuks 2011

Ausalt öeldes tundub see pealkiri juba kummaline. Mina, kes ma üle kõige kooli ajal vihkasin jooksmist (isegi rohkem kui üle kitse kargamist), kirjutan blogipostituse valmistusest Eesti suurimaks jooksuürituseks. Aga päevad pole vennad ja inimene muutub.

Eelmisel aastal käisin Sügisjooksul 10 km jooksmas. Seejuures kogu minu ettevalmistus piirdus ühe 10 km treeningjooksuga, mille käigus ma veendusin, et ma olen suuteline selle distantsi siiski läbima. Hammas jäi verele ja unistused on täna hoopis teisel tasemel. Tartu Suusamaraton on 63 km, asi siis see 42,195 km joosta.Õnneks tuli mõistus koju ja selleks aastaks ma nii optimistlikku eesmärki ei võtnud. Ootame ja vaatame, kas jääb see eesmärk 2012. aastaks või 2013. aastaks.

Tegelikult on praeguseks ettevalmistus piirdunud kahe jooksuga ning uute jooksujalatsite ostmisega. Ma arvan, et esialgu aitab ka sellest. Kas 11. septembril jooksen 10 km või 21 km, sõltub juba erinevatest faktoritest.

Õigusteaduslik versioon Punamütsikese muinasjutust

Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.

Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt, millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise, mis sisaldas toiduaineid ja ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele toetudes kõrvale kaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt jalgteelt.

Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom (asjaõigusseaduse järgi vallasasi), kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma, mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema vanaema alalise elukoha. Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu liikumisvõimetu isiku alla, tahtlusega ta ära seedida.

Punamütsikese jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse, esinedes seekord vanaemana ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise, luues niiviisi teoobjekti paljususe. Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist.

Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras. Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlaks tegemise eesmärgil avas jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene, samuti eelnimetatu vanaema.

Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole välja antud arstliku surmatõendit ega koostatud surmaakti perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.

Kas eesti naine on tantsulõvi?

Seekord püstitame siis küsimuse võrreldes tavalise püstitusega tagurpidi. Tavaliselt on luubi all ikka eesti mehe tantsuoskus, mida armastatakse võrrelda karu omaga. Tegelikult ei ole aga siinkohal naised ja mehed sugugi erinevad. Tõsi, naised on vast tantsupõrandal muidugi meestest graatsilisemad, aga tantsuoskused sõltuvad konkreetsest inimesest ja soost sõltuvus ei ole kindlasti ühene.

Edasine jutt tuleneb seltskonnatantsudest ja igasugune diskosaalis liibumise jätame vaatlusest kõrvale. Autori tantsuoskusest võib olla nii palju veel, et võistlustantsuga on tegeletud ja karu ei ole kõrva peale astunud.

Oma kogemuste osas julgeksin naised jagada tantsuoskuse põhjal 5 kategooriasse:

1) "ei julge ja väga ei oska" - ilmselt kõige suurem grupp. Kahjuks on täpsemalt keeruline nende tantsuoskust hinnata, kuna neid neide sa ballisaalis lihtsalt põrandale ei saa. Samas kaotus ei ole suur, kuna ega nendega seal põrandal suurt midagi teha ka ei ole.

2) "julgen ja arvan, et oskan, kuna diskosaalis olen küll kõva tibi" - tegemist on kõige halvema valikuga, kuna need tüdrukud ei tea, et disko ja seltskonnatantsu vahel on ikka tõsised käärid. Õnneks suuremad orki lendamised selle kategooriaga ka puuduvad. Iseenesest on võimalik selliste tütarlastega kindlasti tantsupõrandale minna ja mõni tants ka teha, sest üldiselt on tüdruk võimeline ruut-rumba põhisammu mõne minutiga tantsupõrandal omandama oskusliku juhtimise korral. Kindlasti ei tohi aga temaga minna avavalsile, sest seda ikka niimoodi selgeks ei õpeta.

3) "ei julge, aga tegelikult midagi ikkagi tean asjast" - suht suur grupp. Sellesse gruppi kuulub väga suur osa tüdrukuid. Nad on kunagi põhisammudega kokku puutunud ja seetõttu saab nendega kenasti õhtut ballisaalis veeta. Teine kord on nad isegi seltskonnatantsuga tegelenud. Suurem probleem on tüdruku saamine esimesele tantsule. Pole välistatud, et kusagil kõrvalises kohas tuleb läbi viia kiire treening, et tüdruk veenduks oma kvalifikatsioonis. Õhtu jooksul on tüdruku tantsuoskust võimalik arendada kindlasti põhisammu oskusest ka kaugemale. Piiriks on vaid julgus.

4) "julgen, aga ei oska, kuid olen lihtsalt andekas" - haruldus. Sellise tüdruku puhul on muidugi kohe kaks võimalust: kas tõesti on andekas või lihtsalt vassib oma tantsuoskuse koha pealt. Kahtlemata minu lemmikkategooria, kus on lisaks tantsurõõmule võimalik nautida ka õpetamise rõõmu. Konkreetselt tuleb meelde üks tüdruk, kes lühikese teooreetilise seletuse tulemusena tantsis ära samba promenaadjooksu. Mul vajus tõesti suu lahti, kuna seletus oli tehtud jooksvalt tantsu keskel. Kokkuvõttes aga kategooria, keda tuleb tikutulega taga otsida.

5) "julgen ja oskan, sest olen tantsuga tegelenud" - selge vähemus. Ei ole just kõige huvitavam kategooria, kuid sellise tütarlapsega on saalis võimalik enim silmapaista. Tõestuseks, et selliseid tüdrukuid on vähe, võin tuua näite ühest kollektiivist, kus oli üle 40 tüdruku. Nendest sellesse kategooriasse võis liigitada umbes 4 tüdrukut, mis teeb protsendiks küll tugeva 10%. Nauditav kategooria, kuhu kuuluvaid tüdrukuid võiks oluliselt rohkem olla. Õnneks on seltskonnatants oluliselt populaarsemaks muutunud viimasel ajal.

Siit tulenevalt soovitused naistele:

1) Ole aus! Nii on mõlemal partneril lihtsam.

2) Kui enda oskustes väga kindel ei ole, aga samas tantsutaust on olemas, siis otsusta partneri järgi. Kui tema on siiski proff, siis usalda teda ja sa ei kujuta ettegi, milleks sa tantsuplatsil oled võimeline. Aga muidugi, jällegi vaata reeglit number 1.

3) Ära tantsi muusikast kiiremine. Juhtub tihti, kuna pabin tuleb sisse. Jälgi partnerit! Kui partner hakkab juba rütmi lugema (aeglane-kiire-kiire jne), siis ilmselt oled muusikast ees ja sulle tehti just delikaatne vihje.

Üldiselt aga ei sõltu tantsuoskus soost, vaid konkreetsest isikust endast.

Andrus on meie kangelane

Postimehest on saanud tõeline "kollane väljaanne", millele on anonüümsed allikad ja kõik pealkirjad sisaldavad igaks juhuks küsimärki, et keegi kohtusse ei saaks kaevata. Kui eelmise aasta lõpul lõikas Tuuli Koch loorbereid Savisaare Venemaalt raha küsimise looga, siis seekord on ajakirjanduslikuks ohvriks toodud Eesti suusakangelane Andrus Veerpalu, kes väidetavalt loobus spordist, kuna oli dopinguga vahele jäänud. Seda siis Postimehe "usaldusväärsete" anonüümsete allikate põhjal.

Edgargate loo lõpplahendust me teame: KAPO ei alustanud kriminaaluurimist. Ometigi oleks loo ja selles olnud argumentide põhjal seda kindlasti pidanud tehtama. Kui Savisaare puhul oli tegemist poliitikuga, siis miks oli nüüd vaja ka Eesti ainukese positiivse kangelase mainet vaja määrida. Kas Tuuli Koch on kibestunud, et Andrus MM-il ei startinud? Kas ta oleks rahul olnud kui Andrus oleks stardis olnud hoolimata kehvast vormist ja saavutanud koha teises või kolmandas kümnes? Keegi ei taha ju lahkuda kaotajana. Miks oleks seda pidanud tegema Veerpalu? Kristiina Šmiguni Salt Lake City olümpia rikkusid juba ajakirjanikud oma spekulatsioonidega ära. Kas sellest siis ei ole tõesti järeldusi tehtud?

Ei oska muud öelda, et kui käed eemale Andrus Veerpalust.

Lihtsuses peitub võlu: Angry Birds

Minu viimaste nädalate vabasid minuteid on sisutanud kultusmänguks tõusnud Angry Birds arvutil. Fantastiline mäng, milles on paras annus lõbu ja teatud määral strateegilist mõtlemist. Sellest piisab, et tekitada sõltuvust. Kui tase ikka ebaõnnestub ja rohelised sead su üle irvitavad, siis tekitab see kättemaksu himu ja vähegi jonnakam mängur ei suuda asja nii jätta.

Lisaks sellele on tegemist soomlaste loodud mänguga, mistõttu naabreid tuleb ikka toetada. Loodetavasti ei keerata erinevate järgedega algset kuvandit tuksi.

IRLi nõunikud ei oska ikka pidupäeva kõnesid teha

Täna 24. veebruaril on Eesti Vabariigi sünnipäev. Pika Hermani tippu tõmmati tänase päeva puhul sinimustvalge riigilipp veidike pidulikuma tseremooniaga kui argipäeval. Seehulgas pidasid kõnesid Riigikogu esimees Ene Ergma ja EELK peapiiskop Andres Põder. Kui Põder pidas kinni pidupäeva kõne koostamise reeglitest, siis Ene Ergma nõunikud pole vist nendest kuulnudki.

Tõesti, 6. märts on järjekordsed Riigikogu Valimised, aga sellepärast ei pea veel pidupäeval kõnes rääkima tasuta kõrgharidusest ning astmelise tulumaksu mõttetusest. Kuidas need valimislubadused olid seotud tänase pidupäevaga? Sellise kõnega küll kellegi hääli juurde ei võida.

Head Vabariigi aastapäeva!

Rahakott - milleks?

Kui mingi aeg olin ma raudselt sularahas maksja, siis eurodes tuli mul teha oma esimene ost alles see neljapäev, kui läksin TTÜ saali korvpalli vaatama. Vot seal ei saanud tõepoolest sulas maksta. Muidu olen kuu aega niimoodi hakkama saanud, et sularaha pole tarvis olnud. Samas tuleb pidevalt kaasas tassida paksu rahakotti, mille sisust läheb reaalselt vaja ID-kaarti, pangakaarti, raamatukogu kaarti, töötõendit ja ongi kõik. Ülejäänud on jama. Hunnikut kliendikaarte pole sugugi tarvis iga päev kaasas kanda.

Ühel päeval nägingi nüüd, et kuidas on võimalik selline jama ära lahendada. Selleks on olemas pisike pangakaartide hoidja. Paned aga vajalikud kaardid sisse, igaks juhuks murrad sinna vahele ka mingi 10 eurose ning rohkem polegi vaja. Hädapärast ajab vist asja ära ka tavaline visiitkaardihoidja. Konkreetne pildil kujutatud pangakaartide hoidja pärineb Philippi disaineritelt.