Kes on Eesti riigi kriisis süüdi?

Uskumatu, kuid selles oleme süüdi meie. Mina ja Sina ning nemad. Küsid, kuidas on see võimalik? Mina ka ei pidanud seda võimalikuks, kuid Andrus Ansipi meelest on see just nii.

23. detsembri Õhtulehes ilmunud intervjuus vastab peaminister küsimusele "Kas teie tutvusringkonnas on tänava töötuks jäänuid?" järgmiselt:

"On küll selliseid inimesi. See kriis on räsinud paljusid. Samal ajal paljud neist, kes endiselt tööl käivad - aga neid on praegu 598000, on hakanud kokku hoidma, vähem tarbima - süvendades sellega kriisi ja tekitades veelgi juurde tööpuudust."

Ühesõnaga inimesed, kellel on veel töökoht alles, peavad ohtralt laenu võtma ja jätkuvalt üle oma võimete elama, sest siis me ei süvenda kriisi ja ei tekita juurde tööpuudust. Ainult siis pääseme me Andruse raevust ja oleme korralikud Eesti riigi kodanikud.

Pilt: www.valitsus.ee/?id=6525&tpl=1007

Minu suusahooaeg sai Pirital avalöögi

Vahepeal valitsenud külm ja praegune lumerohkus viis vägisi suusarajale uudistama. Pettuma ei pidanud, suusatada on endiselt mõnus. Esimese ringi raskus pani veidike kahtlema vahepeal pähe tärganud Tartu Maratoni mõtted, kuid aega on veel atra seada või õigemini suuska seada.

Veidikene ka raja oludest. Valitsev sula muidugi ei mõju rajale hästi ja rada lainetab päris korralikult. Samuti pole sula tõttu ka kunstlund kogu ulatuses rajale laiali kantud. Üldiselt on rada parem Velodroomi-poolses otsas, kuigi Kabeli ring oli suletud, kuna seal käisid tihedad lumevedamise ja -laadimise tööd. Velodroomist kuni vana mõisani on rada heas korras ja seal ma ka oma hooaja esimesed 5 km ära sõitsin. Lükati sillapoolset osa saab sõita, kuid ka seal on lumevedamistööde tõttu lumi päris määrdunud ja lund on rajal vaid looduslikult sadanud kogus.

Kokkuvõte oleks asjast järgmine. Suusafänn võiks juba esimesi kilomeetreid koguma asuda, kuid nädala pärast on arvatavasti rada tõeliselt heas korras. Uusim info endiselt Suusaportaalist.

Jõulud on läbi

Rõõmustada saavad nüüd need, kes kogu detsembri poodides ringi jooksid ja olid hulluks minemas, et ikka kõigile tuttavatele kingid teha. Kogu selle jooksmise käigus läks neist mööda mõte, et miks me üldse jõule tähistame. Kas kingitusi saab siis tõesti teha ainult jõulude ajal? Kas need sajad tuhanded tarbetud kingid, mis tehti vaid sellepärast, et nii on kombeks, on tõesti jõulude sisu? Hea küll, neid kingitusi võib ju teha, aga ärge siis hädaldage, et ma ei jõua ja ma pean veel neile ning neile kingitused ostma jne. Inimene ei pea tegema kingitusi, vaid soovib kinke teha, sest ainult nii on kingil ka mõte.

Tõsi elutempo on vist tõesti kiiremaks läinud. Ma olen kogu aeg arvanud, et seda päeva, et mu tädi ostab verivorstid poest küll vaevalt et tuleb, kuid eksisin. See aasta olid kodused verivorstid asendunud poe omadega.

Eksperiment: Kas naised panevad tähele?

Naised on ikka olnud müstilised ja õnnelik on see, kes neist täielikult aru saab. Või kas keegi üldse saab nii öelda?

Kui väike võib olla tähelepanuavaldus, et naisterahvas seda üldse märkab? Eksperiment sai alguse töökaaslase kaebusest, et ta lööb pidevalt oma põlved tühja klaviatuurisahtli vastu ära. Sellele järgnes muidugi tavapärane küsimus, et kas meil siis tõesti kollektiivis mehi ei ole, kes selle maha võiks kruvida. Muidugi oleks ma võinud selle neetud sahtli kohe maha kruvida, kuid polnud käepärast ühtegi kruvikeerajat. Seega läksin täna hommikul varem tööle koos kruvikeerajaga ning keerasin selle klaviatuurisahtli maha. Mõistagi ma ka mõtlesin, et huvitav, kas seda üldse tähele pannakse. Ega mul eriti usku sellesse ei ole. Inimese puhul on ju ikka nii, et kui miski jääb pidevalt ette, siis me paneme seda tähele. Kui midagi ette ei jää, siis me ka ei märka seda.

Tööpäev algas kell 9 hommikul ning mõistagi kolleeg ei märganud oma lauaga toimunud muudatust. Siiski läks mul paremini, kui ma ootasin. Nimelt kell kolmveerand 12 tuli töökaaslane minu juurde ja küsis, et kas mina olen sahtli tema laua küljest ära kruvinud. Mõistagi tegin üllatunud näo ja ei saanud üldse aru, millest jutt. Lõpuks jäigi nii, et päkapikud on klaviatuurisahtli ära viinud. Ühtegi teist töökaaslast isegi ei kahtlustatud selles teos.

Eksperimendi tulemuse võib võtta kokku ühe lausega: Ka väike heategu ei jää tähelepanuta.

Töökas reisisaatja

Kasutan küllaltki tihti ühistransporti ja pean tunnistama, et ega need reisisaatjad tavaliselt väga just ei hiilga oma tegevusega. Eriti uimased on nad 67 ja 68 bussis hommikuti, kus üks päev reisisaatja lausa silmad kinni tukastas.

Siiski ei pea ma seda projekti sugugi raha raiskamiseks, vaid oluliseks meetmeks, mis hoiab nende inimeste tööharjumust. Samas kohtasin ma neljapäeval troll number kolmega Kaubamaja suunas sõites praktiliselt ideaalset reisisaatjat (troll jõudis Kaubamaja peatusesse mõni minut pärast kella kahte). Inimene oli pidevalt töös. Küll suunas ta vanemaid inimesi vabadele istekohtadele ning kui vaba kohta polnud, siis palus ta mõnel noormehel istet pakkuda. Samuti aitas ta lapsevankri trolli ja hoolitses ka selle eest, et ema oma vankriga ikka lõpp-peatuses trollist kenasti välja saaks. Oleks vaid selliseid reisisaatjaid rohkem, siis ei virisetaks selle projekti üle nii palju!

Arstlik komisjon

Täna hommikul oli minek siis arstlikku komisjoni. Selleks, et teada, mileks tuleb valmis olla, uurisin siis eelnevalt sõpra-internetti. Tulemuseks oli praktiliselt null, kuna vastavad postitused oli kas lihtsalt juba vanad või lausa pada.

Tegelikult algas minu tänane hommik järgnevalt. Kohale läksin 20 minutit enne kaheksat ja mitte seetõttu, et ma kangesti kibelesin, vaid puht praktilisel kaalutlustel. Elavas järjekorras saab kell kaheksa esimesest ruumist tervisekaardi kätte, et siis mööda maja ühe arsti juurest teise tormama asuda. Minu nn. stardinumber oli 2. Tänu sellele säästsin ka hulga aega. Esimesena tormasin EKG-sse. Seal sain ma ekstra veel kiita, kuna lisaks särgi ära võtmisele taipasin ka teksase sääred ülesse keerata. Järgmisena jõudsin WC-sse ning põrutasin koos prooviga ülesse vereproovi andma. (Imelik tõesti, aga vere- ja uriiniproov on ühes ruumis. Ka selle ukse taga olin ma esimene ning pääsesin jälle järjekorrata. Kui tavaliselt ei tohi hommikust süüa, kui vereproovi annad, siis neil seal on suht suva, kuna ainus mida nemad otsivad verest, on narkootikumid.

Edasi tormasin registratuuri ennast kopsuröntgenisse kirja panema. Siin ma tegin saatusliku vea ja ausa poisina ei hakkanud kahest minu eesseisjast mööda trügima, kui teine luuk ka asus tööle. Selles luugis, kuhu mina jäin, töötas aga mingi vanem daam, kes toksis mu isikukoodi vähemalt kolm korda sisse, enne kui mind üles leidis. Selle kõigega kaotasin ma röntgeni järjekorras kaks kohta, mis läks maksma umbes 10 minutit. Röntgeni uks taga oli minu ees vist viis poissi, mistõttu seal läks mul umbes 20 minutit. Protseduur ise on kiire. Rindkere paljaks - röntgenpilt - pluus selga ja valmis.

Viimaseks jätsin ma kuulmiskontrolli. Põrutasin pärast röntgenit suurel kiirusel viiendale ja ülatusena avastasin seal, et jällegi järjekorda ei ole. Prauhti panin uksest sisse, endal veel süda peksles jooksmisest. Suhteliselt ajuvaba test oli see kuulamise oma, aga vähemalt läks kiiresti. Sellega oli siis vaba kava lõppenud ja järgmised asjad tuli võtta kindlas järjekorras. Kirurgi ukse taga oli selline 5-liikmeline saba, kuid õnneks ei olnud seal eriti suuri kaebajaid ja see järjekord kulges ruttu. Kabinetis küsiti operatsioonide-traumade kohta ja kästi siis aluspükste väele võtta ning uuriti selga. Minu puhul tuvastati selgroo kerge defekt, mis iganes see ka ei olnud. Igatahes pandi tõendile tempel, et sobib teenistusse. Seega oli tõesti kerge defekt ja ma ise ei mänginud asja ka hullemaks.

Järgmine uks oli siis sisearst, kus tuli ka tiba oodata. Nähes mu perearsti tõendil seisvat vererõhu näitajat lükati elektrooniline mõõtja teise laua nurka ja võeti old-school käsipumbaga mõõtja lauasahtlist välja. Näitajad olid muljet avaldavad ja anti ajapikendust täiendavateks uuringuteks.

Viimaseks punktiks enne komisjoniesimehe juurde minekut oli psühhiaatri juurde minek, kus mul läks taaskord erakordselt kiiresti. Järgnevalt lühike dialoog vestlusest.

-Esimest korda psühhiaatri juures.
Jah
- Kui vana olete?
22 -Töötate või õpite?
Mõlemat
-Kas esineb peavalusid?
Ei
-Tarvitate mingisuguseid rohte?
Ei
-Kuidas unega lood on?
Pole viga
-Kuidas on suhe alkoholiga?
Mõistlik
-Milliseid narkootikumeid olete proovinud?
Ei ole proovinud
-Kas tüdruk on?
Ei ole
-Miks?
Kiire on.
-Tuleb aega võtta, muidu jääte vanapoisiks - ja löödi tempel alla, et sobib küll teenistusse.

Järgmisena istusin ma 20 minutit komisjoni esimehe ukse taga. Põhjuseks oli see, et väga palju oli ka järjekorras juba korduvaid arstliku komisjoni läbijaid, kes kõiki eelnimetatud etappe ei pidanud läbima. Komisjoni esimees käis siis veel korra sisearstiga vererõhust rääkimas ning seejärel anti täiendavateks uuringuteks pool aastat pikendust.

Viimasena tuli veel 20 minutit ühe ukse taga istuda, et tervisekaart tagastada ja anda oma pangakonto, et nad saaksid sinna kuludeks kanda 150 krooni, mis on ettenähtud arstliku komisjoniga tekivate kulude katteks. Mõni minut enne poolt ühtteist väljusin ma Tõnismäe polikliinikust, et teha täiendavad uuringud ning oodata poole aasta pärast uut kutset.

Brüsseli punased laternad

Brüsseli punane tänav asub raudteejaama taga türklaste linnaosa lähistel. Vaateaknad on kaupa täis igale maitsele. Kõrval oleval pildil on veel küllaltki korrektselt riides kaup.

Ühesuunalisel tänaval sõidavad autod ning äge kauplemine käib läbi autoakna. Konkurents on tihe, kuna tänav on pikk ja terve tänav on ühest küljest täis lõbusaid maju. Seda kõike võis näha südapäeval. Ma ei kujuta ette, mis seal võib hämaruse saabudes toimuda.

Vaesed Pärnu kossumehed

Eile käisin vaatamas Kalevi spordihallis meistriliiga mäng Tallinna Kalevi ja KK Pärnu vahel. Pinget jagunes tegelikult ainult esimeseks veerandajaks ja lõppskoor oli 98:58 Kalevi kasuks. Võimsalt tegutses korvi all Travis Reed, kes kogus 27 punkti ja 13 lauapalli.

Ilusaid hetki jätkus mängus ning kõige ilusamast hetkest jäi sutikene puudu, kui Kalevi leegionär lendas kõrge kaarega korvi poole ning üritas ühe käega palli korvi suruda. Paraku lendas pall rõngasse ning vali ohe kostis üle Kalevi halli.

Üks asi, mida ma alati ka Tallinna Kalevi mängude puhul piilun, on tantsutüdrukud. Kahjuks pidin pettuma, kuna minu lemmiktüdrukut ei olnudki ja ütleme nii, et 10 tüdrukust 3 olid nagu enam-vähem.

Ega sina ju nii palju ometi joo?

Ansip sai hakkama ja täitis oma lubaduse viia Eesti Euroopa viie parima hulka. Tõsi, mitte viie rikkama hulka, vaid viie suurima alkoholitarbija hulka. Eesti inimene on alkoholi tarbimises Euroopas teisel kohal. Kahtlemata võtame Ansipi juhtimisel ka liidripositsiooni tšehhide käest ära.

Tervise Arengu Instituut alustab täna täiskasvanud elanikkonnale suunatud alkoholi liigtarvitamise ennetamise kampaaniat ”Palju sina jood”. Tegemist on esimese suurema alkoholi liigtarvitamist ennetava kampaaniaga Eestis. Samuti on avatud lehekülg http://www.alkoinfo.ee/.

Läksin siis isegi uut lehekülge uudistama ja peab tunnistama, et küllaltki asjalik asi on valmis tehtud. Lehekülg on korraliku välimusega, sisaldab asjalikke fakte ning enim meeldib mulle alkokalkulaator, kuhu saab kirja panna igal päeval joodud alkoholi kogused. Jaa, neid tuli ikka meenutades päris palju kirja panna. Soovitan kasutada, annab reaalse pildi alkoholitarbimisest ning aasta pärast saan ma siis võrrelda, et kas ma olen keskmine eestlane.

Nostalgiahoog

Ma alustan seda postitust juba mitmendat korda ja kuidagi ei jõua sellega lõpule. Ühest küljest tahaksin jagada mahedaid hetki sellest nädalast (kirkamad jätan ma enda teada), kuid samas jääb tunnete kirjeldamise juures puudu sõnadest.

Igal juhul oli vapustav nädal kahe päevaga sügiseses Euroopas. Lisaks ilmale oli seltskond hea ja eriti meeldejäävaks muutis nende kaks päeva minu jaoks üks inimene, aga mitte selles mõttes, vaid lihtsalt kui kahte inimest ühendab nostalgia tantsu suhtes, siis tulemus on fantastiline. Väga palju armsaid ja ägedaid tantsufiguure sai õhtu jooksul taas meelde tuletatud. Ehk ei jää see viimaseks korraks.

Tallinna 3 parimat pubi

Hiljutine Hr. Mauruse pubi külastus pani mõtlema, et missugused on Tallinna mõnusamad pubid. Mõistagi on järgnev minu julm subjektiivne hinnang, kuid üritan siiski mõne sõnaga ka järgnevat loetelut ka põhjendada.

1) Villemi pubi Tartu maantee ääres

Sisuliselt tegu kodupubiga, kus nii mõnedki tunnid ka gümnaasiumi ajal mööda sai saadetud. Parim pubi õhkkond Tallinnas ja ka seltskond. Vanasti oli positiivne ka odavad küüslauguleivad. Nüüd on hind küll endiselt sama, kuid vahepealne inflatsioon on oluliselt leiva kogust vähendanud. 0,5 liitri õlle hind algab 35 kroonist (Saku).

2) Hr. Mauruse pubi Keskraamatukogu all

Omanäolise sisekujundusega ja põhiline on muidugi Mauruse küüslauguleivad, mis kujutab endast leivaviile, millel on sulatatud sinihallitusjuust, küüslauk ning paprika. Lihtsalt oivaline suupiste, aga seda saab ka muu kohta öelda. Tavalised küüslauguleivad on veidike ülesoolatud, kuid see tunne võis jääda ka viimasest korrast, kus lõunapausi ajal ei saanud leibu õllega alla loputada. Pooleliitrised õlled on kõik 35 krooni.

3) St. Patrick Vana-Posti tänaval

Patrikuid on Tallinna peal mitmeid, kuid Sõpruse kino kõrval asuv on minu jaoks kõige enam pubi nimetuse alla käiv. Foorumi-Patrickus sellist pubi tunne ei teki, kuigi ka seal on mõnus istuda. Patricus soovitaksin ma küüslauguleibade asemel hoopis juustupalle. Tõsiselt nauditavad. Õllehinda ma ei oska praegu kahjuks meenutada, kuid tavaliselt on seal ikka erinevaid sooduspakkumisi.

Peaaegu oleks tabelisse mahtunud ka Scotland Yard, kuid konkurentsitult kalleim õlle hind sundis mind ümber mõtlema.

Ka vaba raha olemasolu on probleem

Reedel oli palgapäev. Töökaaslastel oli meel kohe rõõmsam ja kõik kontrollisid vahet pidamata internetipangast, et kas palk on juba üle kantud. No ja kui esimene siis avastas, et näed ongi üle tulnud, siis rõõm oli kohe piiritu. Ega seda rõõmu muidugi kauaks ei jätku - liisingufirmad, mobiilioperaatorid ja kõik teised tahavad ju sellest kohe oma osa saada ning paari nädala pärast kuulen ma jälle, et kõigil on raha otsas ja loetakse päevi palgapäevani. Nende probleem on siis selline.

Loomulikult ei julgenud ma kellelegi mainidagi, et mul on eelmise kuu palk alles pangakontol. Sellegi poolest ei ole ka minu elu probleemitu. Selleks, et selline ime (raha olemasolu pangakontol) juhtuks, tuleb pidevalt mõttetööd teha - kuhu investeerida ja millesse. Täna hommikul tabasingi ennast mõttelt, et palju mõnusam oleks, kui seda vaba raha ei oleks. Siis ei peaks ma laupäeva hommikut veetma erinevate investeerimishoiuste võrdlusi ning ettevõtete tehnilist ja fundamentaalanalüüsi tehes.

Lisaks sellele oli täna viimane päev pensionifondi vahetamiseks. Sellegagi murdsin tunnikese pead. Ühelt poolt oli nagu olemas soov minna LHV juurde oma pensionivaraga. Samas konservatiivsem pool pidas paremaks jääda rootslaste juurde.

Räägi siis veel, et raha olemasolul probleeme ei ole. On ikka, kuid veidi väiksemad kui raha puudumisel.

Kas rohelised on valimisreklaamiga hiljaks jäänud?

Just selline tunne tekkis mul täna, kui nägin tänava ääres prügikastides rohelisi reklaame kirja "Vali rohelised!". Lähemalt vaadates pole asi siiski sugugi nii. Tegemist on tegelikult Tervise arengu instituudi reklaamikampaaniaga, mis kutsub inimesi rohkem puu- ja köögivilju sööma. Kusjuures tegemist oli nii kõva reklaamiga, et valimiste ajal seda ei lubatud tänavatele pannagi ja õige oli ka, kuna segadust külvab see reklaam tõesti piisavalt.

Kas on veel küsimus, et kes siis veel.

Üldiselt räägib üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Tulemus on igati korralik ja arvestades neid koalitsiooni läbisurutud seadusi, mis muutsid Tallinnas valimiskorda ning tegid volikogu suuremaks, on see veel eriti hea. Seadustega võid mängida, kuid kui erakond on ikkagi saamatu nagu Reformierakond, siis ei ole ka sellest kaus. Võitis parim, võitis Keskerakond.

Tänased valimistulemused!

Tänaseid tulemusi veel ei ole ja need hakkavad alles õhtu jooksul tulema, kuid on mõningaid tähelepanekuid, mida siiski võib juba märgata.

1) Valimisaktiivsus on kõrge ja suure tõenäosusega tehakse täna selles osas ka Eesti rekord. Praegune rekord pärineb 1993. aastast ja on veidi üle 52%. Arvata võib, et sellel aastal tuleb 55% täis, hoolimata sellest, et ilm on täna olnud suisa vilets. Olulist rolli siin kohal mängib ka suur eelhääletusel osalejate arv.

2) Kuulujutud räägivad, et sellel aastal tuleb suur hulk rikutud sedeleid, kuna inimesed lihtsalt ei usu enam poliitikuid. Ausalt öeldes ei saa seda ka neile pahaks panna, kuna valimisvõitlus ja - reklaam põhines vaid vastandamisel. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.

3) Lähiajal saame lõpuks ka objektiivse info, et kui mäda on olukord Taani riigis (loe: Eestis). Tööpuudus jõuab järgmisel aastal 120 000 töötuni ja töötute arv püsib veel järgmised kolm aastat stabiilselt üle 100 000.

4) Eurot ilmselt ei tule, sest eelmisel nädalal hakkas Ansip juba kurtma, et tema pole Eurot meile lubanud. Kui eurot ei tule, tähendab see tegelikult seda, et praegune valitsus on oma tegevuses läbi kukkunud.

5) Tallinnas on oodata muudatusi. Milliseid - see sõltub juba sellest, milline erakond oma valijaid enim valima suutis viia.

Päike on pilgatud

Eelmisel nädalal seadsin ma samal ajal oma samme "kivikohviku" poole, kus oma uut plaati esitles Eesti kratimetalli lipulaev HND. Tegemist selles valdkonnas ainsa laevaga tegelikult. Kontsert ise oli tavapärases headuses. Mängiti vanu tuttavaid lugusid ja muidugi ka uut materjali. Õhtu staar tuli alles lavale poole kahe ajal öösel. Enne seda esinesid Kongomania ja mingisugune suhteliselt tundmatu Soome bänd, kes kuidagi ei tahtnud enam laval ära minna. Muudkui aga tegid lisalugusid ja ise olid oma mängimisest väga sillas. Mulle igal juhul absoluutselt need soomlased ei meeldinud, aga eks ta ole rohkem maitse asi.

Miks ma aga seda postitus alles nüüd teen? Aga ikka seepärast, et plaat, mis ostetud sai, on tänaseks korralikult läbikuulatud. Meeldib, ikka kohe väga meeldib. 75% on kohe eriti head lood ja tegelikult on selle põhjuseks suurelt jaolt üks mees - Kid.

Kas mul on siis 25 tundi ööpäevas?

Tegelikult on meil kõigil ööpäevas täpselt 24 tundi ja mitte sekunditki rohkem. Kaasa arvatud ka mul. Lihtsalt viimase kahe kuuga olen avastanud, et kui palju suudab siiski inimeseloom ennast mobiliseerida.

Varem käisin päevases õppes ülikoolis, laulsin ja veidikene tööd sai ka sinna kõrvale tehtud. Nüüd siis on kõik muu nagu sama, kuid kolmveerand koormusega töökoht on kogu sellele kupatusele juurde lisandunud. Oluliselt polegi midagi muutunud, sest vaba aega on endiselt vähe nagu ennegi - nagu alati.

Summa summaarum on tunne nagu ööpäeva oleks tunde juurde tulnud. Maru äge tegelikult!

Keit + Edgar = LOVE

Erisaade on ikka üks hämmastav saade. Alles nad suutsid saada Anu Saagimi paljalt piimavanni. Tänases saates oli neil külas Keit. Ilmselt oli ta tulnud sinna rohkem oma valimisplatvormist rääkima, kuid Leinatamm ja Contra ei lasknud tal seda teha. Selle asemel võeti arvutiekraanil ette lehekülg http://www.lovecalculator.be/ ja uuriti Reformi ning Pentuse suhteid teiste poliitiliste jõududega.

Tulemused olid pigem ootamatud. Reform armastab Keski ja Keit Edgarit. Vägisi tuleb meelde vene vanasõna, et kui lööb ja sõimab, siis armastab. Samas võib ju samal leheküljel ka oma sobivust Keidiga katsetada, sest eks Keit ole täiesti kaanetatav purk.

Suvi või sügis - mitte ei saa aru

Eelmine nädalavahetus möödus juba kena ilmaga ja nüüd siis sel nädalavahetusel jälle samamoodi. Suht uskumatu oli laupäeval sõbranna sünnipäeva tähistada aiapeoga peaaegu südaööni ning ei olnud absoluutselt külm.

Imelik on ka see, et mul on õnnestunud septembris juba üle 200 km jalgratast sõita. Seegi nädalavahetus kogunes taas 50 km juurde. Selline september on igatahes ületanud kõik minu lootused.

Lohesurfaritel ja muudel lauduritel oli täna ka Viimsi kandis pidupäev. Kogu Rohuneeme kaupluse vastane rannariba oli laudureid täis. Õhus suutsin ma lugeda kokku 18 lohet. Võimalik, et neid oli isegi veel rohkem. Pilt oli igatahes ilus. Loodame sellele kõigele kena jätku!

Automaadilt manuaalile - päris blond tunne!

Igal inimesel on hetki, kus sa tunned ennast nagu täielik blondiin. Minul oli üks selline hetk taaskord nädalavahetusel. Pärast mitmekuist automaatkäigukastiga sõitmist tuli istuda seekord jälle vana armsa manuaali taha. Oleks siis lihtsalt manuaalkäigukast olnud, aga ei. Tegemist oli hoopis Žiguliga. Kes on sellega sõitnud, teavad, millest ma räägin.

Žiguli ei olnud muidugi minu blondis hetkes süüdi. Selles olin ma ikka ise süüdi. Kõigepealt istusin rooli ja tahtsin juba masinat käivitada, kuid siis tuli meelde, et tuleks ka seda jalgade asendit vaadata. Tee või tina, aga vasak jalg ei tahtnud kuidagi koostööd teha ja siduripedaalile tõusta. Lõpuks allutasin siiski jalad koostööle ja sõit võis alata.

Pärast 10-meetrist sõitu hakkasin huvi tundma tooreklapi vastu, kuna pöörded tundusid kuidagi kõrged olevat. Pärast tooreklapi sulgemist miskipärast pöörded siiski ei langenud. Alles siis sain ma aru, et pagan - mul on ju endiselt esimene käik see. Blond, mis blond. Tunnistan oma süüd.

Tivoli tuur = lärmakas nädalalõpp

Mees ja naine lahutavad oma pikaajalise abiellu. Kohtus küsib kohtunik mehe käest, et mis on siis lahkumineku põhjus. Mees vastab: „Iseloomud ei sobi.“ Kohtunik ei mõista ja palub täpsustada. „No vaadake, mida Te sooviksite teha jaanilaupäeval,“ küsib mees kohtunikult. „Grillida loomulikult, nautida head seltskonda ja teha väike õlu,“ vastab kohtunik. „Just, mulle samuti, aga naine karjub mul, et vii kuusk välja, vii kuusk välja,“ lausub mees kurvalt.

Mida mina tahtsin see laupäev teha? Tahtsin rahulikult tulla Saaremaale puhkama enne sügise tulekut. Aga mida teeb Viikna? Tema toob mulle külla Tivoli tuuri ja terve päeva olen ma olnud sunnitud kuulama mingisugust ajuvaba muusikat (loe: tümmi), mis tivoli platsilt tuleb. Vaesed kuressaarlased, kes seda terrorit on pidanud juba neljapäevast saati taluma? Kõige lõpuks loe veel ajalehest Meie Maa, kuidas linnavalitsust on tulnud Viiknale vastu ja küsinud neli korda väiksemat renditasu, et selline kultuurne meelelahutus ikka Saaremaale tuleks. Tulnuks hoopis topelt küsida.

Google, päästa meid sellest jamast

Täna sain vihje, et on olemas veebileht, kus saab kerge vaeva valmistada erinevaid lühikesi koomikseid. Läksin siis asja täpsemalt uudistama ja no mis ma sealt siis leidsin. Avalehelt leidsin suure kirja: Get started sign up for free. Mis ma siis tegin? Vajutasin loomulikult oma internetisirvijal (browser) tagasi-nuppu (back). Miks ma seda tegin? Lihtsalt kõrini on igasugustest registreerimistest ja pärast siis meenuta, et mis see kasutajanimi ning parool seal leheküljel oli. Enamusi neist hiljem nii kui nii enam ei kasuta ja siis kui seda lehekülge vaja on, ei mäleta enam oma kontot. Surnud ring ühesõnaga.

Seega Google, palun neela kõik head veebileheküljed enda alla, et ma saaksin oma Google-kasutajaga nendesse kõikidesse sisse. On see siis tõesti nii suur palve?

Telekast pole eestlasi nähagi

Kergejõustiku MM on taas pannud inimesed suvel telekat jälgima, kuid kahjuks pole sealt nagu midagi vaadata. Ma mõtlen seda, et Eesti sportlasi ju praktiliselt otseülekandes ei näidata. Pole lihtsalt midagi näidata. Niidu 200-meetri jooksu näidati, Kanterit näidati, kümnevõistlejaid ka ikka vilksas ekraanile ja oligi kõik.

Kui juba kümnevõistluse juurde jutt läks, siis Mikk-poiss, mida sa pagan tegid. Kaugushüppes null! Tore, aitäh sulle! Nagu Rahnu juba.

Praeguse seisuga ütleksingi, et oma saatmist Berliini (õnneks on siin samal lähedal) õigustasid Kanter, Tammert, Niit, Raja ja kogemusi omandama läinud Arro ja Laanmäe. Muidugi võib öelda, et Kanter põrus, aga tegelikult on iga medal siiski Eestile hea, ka pronks. Oleks Kanter neljandaks jäänud, siis oleks lugu nagu keerulisem. Nii et pea püsti - Eesti (tegelikult küll Kanter)võitis pronksmedali.

Samas on MM andnud ka tugitoolisportlastele võimsaid emotsioone. Näiteks Usain Bolti 9,58 või Isinbaeva null teivashüppes. On olnud rõõmu ja traagikat.

Mc ja Hess, õppige burgereid valmistama

Olen varemgi kuulnud alternatiivsetest hamburgeri ostukohtadest, kuid siisani on alati midagi vahele tulnud ja pole õnnestunud neid proovida. Täna siis seadsin sammud Nõmme teel asuvasse Räägu pesasse ja võtsin sealt Rääguburgeri. Maksis teine vaid 25 krooni ja selle eest sain mahlase burgeri koos suure lihaviiluga ning kapsasalatiga, milles veidike ka sibulat sees. Muidu oleks ma tõelist hätta jäänud selle söömisega, kuid õnneks ma olen korra näinud, kuidas sellist suurt burgerit tuleb süüa. Kõigepealt tuleb kapsasalat kahvliga ära süüa ja siis läheb edasi asi juba lihtsamalt. Ühesõnaga soovitan soojalt, kui sibulat mõistagi armastad.

Maxima kauplus saarlaste moodi

Olen Tallinnas küllalt käinud Maxima kauplustes ja alati lähen ma sinna vastiku tundega. Müüjad eesti keelt ei räägi, vene keelne möla lukustab kõrvad, kõik on poes kuidagi kehva ning odava välimusega jne.

Nädalavahetusel käisin Saaremaa Maximas ja ausalt öeldes eelarvamusega, mis on kujunenud välja Tallinna kauplusi külastades. Ma olin aga täiesti ehmatanud, kui müüja rääkis Saaremaa Maximas minuga eesti keeles. Peagi sain ma aru, et kogu personal räägib seal ainult eesti keeles, sest Saaremaal ju puuduvad inimesed, kes eesti keelt ei räägi. Kui nüüd sama suund ka Tallinnas võetaks, siis võib Maximast saada täiesti arvestav kauplus, mis on mõistagi teretulnud uudis.

Madonna kontsert - pidu esimesel ja teisel Eestil

Madonna kontsert oli suur pidupäev kogu Tallinnale. Tegelikult ei saagi pidulisi jagada kaheks, vaid pigem tuleks neid jagada lausa kolmeks - esimene, teine ja kolmas Eesti.

Esimeseks Eestiks loeks ma inimesi, kes ostsid Madonna kontserdi pileti. Inimesed, kelle jaoks ei olnud probleem käia pileti eest peaaegu 1000 krooni välja. Kusjuures ma olen kindel, et paljud neist läksid kontserdile vaid seetõttu, et kõik teised läksid ju ka.

Teiseks Eestiks olid inimesed, kes tulid kohale ja vaatasid aia tagant, et missugune siis sellise superstaari kontsert välja näeb. Kuulusin ka ise nende inimeste hulka. Tunnistan, et Madonna on superstraar, kuid tema muusika eriline fänn ma ei ole ja lihtsalt vägeva etenduse eest tonn välja käia tundus ajuvaba.

Kolmandat Eestit oli kõige kurvem vaadata. Need olid need, kes sissepääsude juures ära visatud pudelid prügikastist välja korjasid ja koju tassisid. Nende hulgas oli korralikult riides olevaid lapsevanemaid ning pensionäre. Mõistagi on tore, et inimesed teevad midagi, et raha teenida ja ainult ei virise, kuid samas näitas see kõik, et kui suured on käärid Eestis rikaste ja vaeste vahel. Sinna oleme me tänaseks jõudnud liberaalse ja sotsiaalsüsteemitu riigiga. Kurb, väga kurb...

Kirjaklambrist majani

Esialgu kõlab see uskumatult, aga ometigi sai sellega üks mees hakkama. Kanada noormees Kyle Macdonald suutis ühe aasta jooksul jõuda sinnamaale, et punasest kirjaklambrist sai tema jaoks maja. Kui lugeda muidugi tema seiklustest pajatavat raamatut, siis ei olnud see sugugi kerge, aga kindlasti oli see põnev. Nagu ikka, oli kõige raskem algus. Pärast seda, kui Kyle oli meedia tähelepanu võitnud, hakkas asi juba libedamalt minema.

Kui ma raamatu käest panin, oli mu esimene mõte, et kas selline asi oleks ka Eestis võimalik. Võib-olla, kes teab. Tuleb järelikult järgi proovida. Hulk uusi tutvusi on igal juhul garanteeritud.

Kaheksast viieni kuni pensionini - no way

Esimene täismahuline töönädal on seljataga ning üks asi on mulle selle aja jooksul vägagi selgeks saanud. See ei ole see, mida ma tahaks teha elu lõpuni. Ma ei taha hommikust õhtuni teha kusagil kontoris tagumikutunde lihtsalt seetõttu, et mul on töölepingus tööaeg kella kaheksast viieni. Millegi pärast tundub see lihtsalt vale ja isegi ütleks, et ebaefektiivne. Tahaks olla sõltumatu ja teha tööd, siis kui tahan ja õigeks pean. Jah, ma tean, et selline võimalus on vähestel, kuid ma ei kahtle endas. Mina olen üks nende seast.

Mõningad mõtted tekkisid veel selle nädala jooksul minu peas:

1) Bürokraatia on nii pagana aeglane ja ebaefektiivne. Avaliku sektorit ei saa juhtida nagu erasektorit, kuid sinna poole tuleb siiski liikuda. See oleks tohutu võit meie kõigi jaoks.

2) Kui inimesed teeksid kõik selle ära, mida nad lubavad, siis me hoiaks tohutult aega kokku, mis praegu kulub nende töö kontrollimisele. Hulga inimesi kaotaksid siis muidugi oma töö, näiteks MUPO ja parkimistrahvijad, kuid selle massi saaks rakendada kuidagi palju kasulikumalt. Praegusel hetkel muidugi seda töötut massi jätkub meil küll ja küll.

Teadmine ja loomingulisus - pöördvõrdeline seos

Täna oli teist päeva järjest tõsine rannailm, mis võimaldas isegi põhjarannikul ujumas käia ilma siniseks minemata. Aga see selleks.

Rannas mängivad ikka väikesed lapsed. Enamasti mängivad nad seal liivavormide või kühvlite või jumal teab, millega veel. Seekord mängisid üks poiss ja tüdruk oma sandaalidega. Jah, lugesid õigesti, sandaalidega.

Sandaalid olid nende jaoks laevad, mis merel sõitsid bensiiniga. Ma ei usu, et keegi arvab ära, mis oli nende laevade jaoks bensiiniks. Selleks oli liiv. Lapsed koormasid sandaalid liivaga ja panid siis merre seilama. Kui sandaal sai liivast puhtaks, tuli "laev" tankima tuua.

Selle kõige taustal tabasin ma end mõttelt, et missugune innovaatiline ja ka loominguline potentsiaal läheb pidevalt kaotsi. Kas ei peaks just lapsi kaasama inovatsiooniprojektidesse? Meie, kellel kool juba selja taga, oleme kaotanud suure osa oma loomingulisusest. Õigemini me pole seda kaotanud, vaid oleme selle vahetanud teadmiste vastu. Me ei suuda enam kunagi näha sandaalis laeva, mis sõidab liiva jõul. Meie mõtlemine ei pääse enam teadmiste raamist välja.

Milleks Tulika takso?

Sõitsin täna lennujaama Tulika taksoga ja ootasin sellega seoses midagi erilist. Ainuke asi, mis oli eriline, oli vaid hind - 75 krooni. Mõned päevad tagasi sain veidike lühema otsa lennujaama tehtud 40 krooniga. Tol korral kasutasin Sinu takso teenuseid. Maksimaalselt sõitsin seekord kilomeetri rohkem, aga hinnavahe on peaaegu kahekordne. Mis ma siis sain selle duubelhinna eest? Venelasest taksojuhi, kelle eesti keel oli huvitav ja ärasuitsetatud salongi? Palju õnne mulle tõesti! Seejuures Sinu takso salong oli puhas, taksojuht eesti keelt kõnelev ja boonuseks näitas ta mulle number 2 bussi peatust autobussijaama juures.

Jaanipäev Viimsi vabaõhumuuseumis

Lõke süüdati natukene pärast kella kaheksat ja tund aega hiljem polnud enam lõkkest suurt midagi alles. Täpselt nii palju oli alles, kui pildilt paistab. Kusjuures sellega on peokorraldajad juba mitmel aastal järjest näppu lõiganud. Kui teiste vigadest ei õpi, siis võiks vähemalt oma omadest õppida. Esinejateks olid Kukerpillid ja Raivo Tafenau bänd. Üldiselt ei vastanud piletihind sugugi ürituse sisukusele ehk siis olen väga rahul oma otsusega rahulikult koduaias grillida.

Võidusammas

Mina jäin rahule. Kogu avamine oli kena ja sambal pole ka midagi viga. Pimeduses mõjub ta igal juhul suursuguselt, kuid eks täpsema hinnangu saab siis anda, kui kogu Vabaduse väljak on saanud uue ilme ning sinnani polegi enam palju jäänud.

Elu algab täna

Viimase kolme päevaga olen ma rohkem lugenud kui viimase paari kuu jooksul kokku. Lisaks Sass Henno raamatule "Ma olin siin" jäi viimasel raamatukogus külastusel ka näppu sama kirjaniku teine raamat "Elu algab täna".

Nende kahe raamatu vahel on üks suur sarnasus. Mõlema peategelasel võiks nagu kõik kõige paremas korras elus olla aga siis järgneb üks jama teise otsa. Kõigepealt tuleb toibuda koondamisteatest. Seejärel ilmneb eksmatt ülikoolist ja päeva lõpus tabad oma tüdruksõbra võõra mehega hullamas. Ei ole just kellegi unistuste päev. Aga ometi tuleb raamatu peategelane sellest välja ja inimene peabki igast olukorras välja tulema ning edasi minema.

Lõpetuseks lihtsalt üks ilus mõte raamatust: "Kõik, mis on selja taga, on lihtsalt üks lugu. Üks jutustus, mida me enam muuta ei saa. Parim, mida me saame teha, on loota, et kõik, mis edasi tuleb, on ilusam ja helgem."

Pristise juhtmevedajad

Kasutage lokaalseid suitsuandureid ja teie kodu seinad on teile igal juhul tänulikud. Minu kodu seinad on nüüd kui Šveitsi juust. Töömehed olid iseenesest toredad ja vahepeal hakkas neist lausa kahju kui puurimised lõppesid pidevalt betooni armatuursõrestikus ja tuli uue augu puurimine taas käsile võtta. Pildil olevad augud on tehtud ühe juhtme vedamiseks :D

SUITSUANDUR ON KOHUSTUSLIK ALATES 1.JUULIST 2009!

Ma olin siin

Eile jäi raamatukogu riiulil mulle ette Sass Henno teos (või siiski raamat, ma ei oskagi öelda. Pigem ikka raamat, hea raamat) "Mina olin siin".  Lugemine on igatahes aus, tõeline ja hea. Sisu on karm ja julm, kuid reaalne. Inimene, kes arvab, et Rass on ainult välja mõeldud tegelane, kelle elulugu on kirjaniku väljamõeldis, eksib ilmselt rängalt. Karta on, et paljude pättide karjäär hakkab sarnaselt pihta. See kõik on igatahes raamatus nii tõetruu, et autori näol on kas geeniusega või inimesega, kellel on siiski mingisugune ettekujutus põrandaalusest maailmast. Kirjastiil tuletab veidikene meelde Kaur Kenderi oma. Kui Kenderi stiil meeldib, siis meeldib ka Henno oma ja vastupidi.

Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et kui ma eile selle raamatu võtsin raamatukogust, siis öösel kell 1 sulgesin ma raamatu kaane ja läbi ta oligi. Vähe on raamatuid, mida ma olen pärast südaööd viitsinud üldse lugeda. Seda igatahes viitsisin.

Sport - 20.nädal

Eelmine nädal just ilma poolest suurem asi ei olnud, kuid kaks korda ikkagi ratta sadulasse õnnestus ronida ja 20 km otsad ka tehtud. Neljapäevasel sõidul oli keskmine kiirus üle 20 kilomeetri tunnis, millega võib suhteliselt rahule jääda.

Lisaks õnnestus teisipäeval esmakordselt elus tegeleda rühmvõimlemisega. Nimelt lubasin osaleda Koolinoorte Maailmameistrivõistluste avatseremoonial ja teisipäeval oli proov. Päris põnev oli selline lippudega vehkimine ja jooksmine ning lisaks oli see ka füüsiliselt paras koormus.

Kolmapäev: 17,45 km jalgratast
Neljapäev: 20,64 km jalgratast

Iff 70?

Eile tähistas Ivo Linna Kuressaare Lossihoovis oma 60. juubelit kontserdiga. Ühtlasi oli tegemist ka tuuri Iff 60 avapauguga. Ise ma küll kontserdil ei olnud, aga soodsa asupaiga tõttu kuulsin Iffi lauluhäält ka koduhoovi, kus parasjagu tegelesin heki pügamisega. Tegemist oli hea kontserdiga. Juubilar on endiselt heas vormis. Ühele heale laulule järgnes kohe järgmine hea laul ning nii kontserdi lõpuni välja. Ei tea, kas ma hakkan juba vanaks jääma, kuid tuleb öelda, et vanasti ikka osati laule kirjutada.

Kihnu - kontrastide saar

Nädalavahetusel õnnestus esimest korda elus käia Kihnu saarel, mis on Liivi lahe suurim saar 16,4 ruutkilomeetriga. Saar on 7 km pikk ja kuni 3,3 km lai.Pärnu linnani on Kihnust 41 kilomeetrit.

Kõigepealt peab ütlema, et Kihnu on rahustav. Pikk kruusatee ning kahel pool seda fantastiline männimets. Pühapäeva hommikul näed, kuidas mööda tänavat läheb Kihnu memm värvilise kördi ja lehmaga. Aeg justkui seisaks Kihnu saarel. Loomeinimestele oleks tegu väga hea kohaga. Inspiratsioon voolab kõikjalt. Ole ainult mees ja ammuta vaid seda.

Kõige selle ilu kõrval on tõrva tilgaks meepotis sõiduvahendid ja liikluskultuur. Väga palju leiab saarel külgkorviga mootorrattaid ning need on ka kõige turvalisemad sõiduvahendid. Autod on enamasti kõik roostes ja tehnoülevaatluseta. Küljekarbid on autodel lihtsalt roosteussi poolt äranäritud, esiklaasid on täis mõrasid, numbrimärgid puuduvad jne. Lisaks pole nooremad kihnlased vist kuulnudki, et purjus peaga ei tohi rooli istuda. Rooli ei istuta mitte ainult paari õllega, vaid ikka pooliku viinaga. Samas sõidetakse rahulikult ja mingisugust kihutamist kitsastel külateedel ei toimu.

Sport -19.nädal

Kehv ilm vähendas ka kohe sportimist. Õigemini oligi kogu sport nädalavahetusel Kihnu saarel, kus sai jala silgatud Rock City kämpingu ja rahvamaja vahel kolm korda. Vahemaa 2 kilomeetrit.

Ei ole halba ilma...

Ei ole halba ilma, vaid on vale riietus. Täna pidin kaks korda läbi Kadrioru pargi Oru hotelli jalutama ning kaua kõhklesin, et ehk peaks minema autoga. Lõpuks läksin siiski jala ja vihmavarjuga ning väga kihvt oli. Märjad, õitsvad sirelid lõhnasid. Üldse oli õhus tunda harjumuspäratut värskust, suve lõhna.

E-hääletus kui lapsemäng

Just paar minutit tagasi andsin oma hääle Europarlamendi valimisetel. Läks küllaltki lihtsalt, isagi üllatavalt lihtsalt. Esimesel korral kohe ei õnnestunud, kuna mul olid mõned teised brauserilehed lahti. Teisel katsel kõik toimis ja minu hääl oli antud vähem kui viie minutiga.

E-hääletuse suurimaks probleemiks ongi selle lihtsus. Sellist tunnet küll ei teki, et oleks nüüd valimas käinud. Isiklikult oleks kindlasti läinud õigel päeval pabarhääletusele, kuid kuna ma olen sel päeval hoopis väikesel Kihnu saarel, siis oli kindlam oma valik ikka kohe ära teha. Muidu teistele pärast häbi öelda, et ma ei täitnudki oma kodanikukohust.

Sport - 18.nädal

Oli sportlik nädal. Esmaspäev lõppes kahetunnise rannavõrkpalliga Pirital. Alguses tundus, et liiv on külm ja ei ole võimalik mängi, aga tegelikult mängisime kella 10ni ja polnud häda midagi. Reedel mängisin jälle võrkpalli. Jooma ja peole ei jõudnudki, kuna Piritalt sai lahkutud kell pool 11, kui palli enam eriti hästi ei näinud. Laupäeval lisandus 30 km ja täna 20 km jalgrattal.

Esmaspäev: 2 tundi rannavõrkpalli
Reede: 2 tundi rannavõrkpalli
Laupäev: 30 km jalgrattal
Pühapäev: 20 km jalgrattal

Sport - 17.nädal

Tähelepanelikud ehk märkasid, et postitust eelmise nädal sportliku tegevuse kohta ei olnud ega ka ei tule. Lihtsalt endal hakkas häbi kaks nädalat järjest kirjutada, et ei jõudnud sporti teha.

See nädal läks veidi paremini, kuid mitte oluliselt. Täna õnnestus jalgrattal 35 kilomeetrit veidi üle kahe tunniga läbida. Kui ilm püsib, siis saab järgmine nädal seda numbrit ehk juba suurendada.

Auk - Drew Wilson

Õnnestus pingelise semestri lõpu ajal ka üks raamat läbi lugeda. Selleks raamatuks oli Drew Wilsoni raamat "Auk. Parvlaev Estonia hukust 28. septembril 1994. a teise nurga alt" Enne seda olin ma ka Juta Rabe raamatut samal teemal lugenud. Wilsoni kiituseks tuleb öelda, et oma raamatus on toonud ta välja suure hulga erinevaid spekulatsioone, mille järeldus on tegelikult üks - erapooletu ja sõltumatu uurimine aitaks lahendada suure hulga küsimusi.

"Lõpparuande uskumine tähendaks selles tõendite või selgituste puudumiste kiuste tunnistamist, et Estonia oli esimene merekõlblik laev ajaloos, mis uppus kiiremini kui kolme torpeedoga purustatud laev. Tõesti imepärane sündmus."(allikas: Wilson,D. Auk, lk 290)

Minu usku see raamat ei tugevdanud ega nõrgendanud. Usun endiselt, et kõik ei olnud ikkagi päris nii nagu ametlik raport asja serveerib. Lootus säilib, et kuigi materjalid on kuulutatud 70 aastaks salastatuks, siis 28.september 2064. aastal saame me äkki siiski oma küsimustele ka vastused. Igatahes päris hea motivatsioon mulle tervislikult elada, et näeks selle päeva ikka oma silmaga ära. Selleks tuleks mul elada 77-aastaseks, mis ei olegi ju nii võimatu.

Reikopi tuju Eurovisiooni tulemuste ajal

Palju õnne, Eesti on üle pika aja taas Eurovisiooni finaalis. Kihvt oli jälgida eilse hääletustulemuste ajal Reikopi tuju ja optimismi muutust. Kui enne esimese ümbriku avamist oli ta täiesti kindel, et Eesti saab edasi, siis iga järgmise ümbrikuga jäi see optimism väiksemaks. Pärast seitsmenda ümbriku avamist oli ka Reikopil edasipääsu lootus kadunud nagu ilmselt enamusel meist ja pärast kaheksandat ümbrikut oli meeleolu taas laes. Siis arvas Reikop juba, et Eesti valitsus peaks raha hakkama korjama, sest on ülimalt tõenäoline ka võimalus, et Eesti võidab Eurovisiooni. Eks me näe!

Lõpuks ometi!

Täna märkasin siis trammis elektroonilisel kompostril sellist pilti ja oli tõesti ka viimane aeg, sest kui ma ise esmakordselt elektroonilises kompostris piletit märgistasin, ei saanud ma sellega hakkama. Õnneks oli üks abivalmis tütarlaps, kes näitas mulle, et kitsam pilet tuleb vasaku serva lähedalt pilusse sisestada. Pärast seda olen ise pidanud seda teadmist paljudele inimestele edastama, kuna sellise asja peale lihtsalt ei tule. Viimsasel ajal ongi ühissõiduki keskel vaid elektrooniline komposter. Seega kui seda kasutada ei oska, tuleb trügida kas sõiduki etteotsa või siis tahaotsa, mis ei ole tipptunnil just kuigi mugav tegevus.

Sport - 15.nädal

Ülikoolis on praegu paras põrgu lahti ja nõnda kannatab ikka sport. Selle nädala ainus sportlik liigutus oli reedene 20-kilomeetrine jalgrattasõit Pirital. Rohkem lihtsalt ei jõudnud ja karta on, et enne juunit ei jõua ka. Kurb, aga tõsi

Arco Vara rallitab?!

Täna vahetasid peaaegu 450000 Arco Vara aktsiat oma omanikku , mille tulemusena tõusis aktsia hind 2,03 kroonini. Arvestades, et kahe kuu eest käis aktsia ka 1,25 krooni peal ära, siis võib eilset ja tänast päeva lugeda aktsionäride jaoks küllaltki positiivseteks. Praeguses majandusseisus on Arco näol endiselt tegemist riskantse investeeringuga, kuid pikemas perspektiivis on sellel valikul kindlasti jumet. Oluline on Arco Vara ülemustel seisvast elamute hunnikust lahti saada, mis on mõistagi hetkel päris keeruline ülesanne, ning hoida kulud kontrolli all.

Aitäh, Pirita Linnaosavalitsus!

Täna ajasin taaskord ratta välja ja tegin 22-kilomeetrisse tiiru. Pirita promenaadil oli jõhker tuul, mistõttu sõitsin hoopis ülesse Kosele. Vaatasin Levadia jalgpalli meeskonna staadioni üle ja järsku avastasin teiselt poolt teed, Lillepi pargis uue 2,5-kilomeetrisse ringi, mis on mõeldud vaid ratturitele ja rulluisutajatele. Vastavad sildid on kõikjal väljas ning ristuvatel teedel on "anna teed" märk. Niisiis esimene tõeline jalgratta tee, kus teoorias ei peaks vähemalt jalakäijatega enam madistama. Tegelikult muidugi sattusid ka mõned jalakäijad tee peal ette, kuigi tee kõrval on ka neile rada olemas. Igal juhul aitäh Pirita Linnaosavalitsusele selle tee eest!

Twitter

Eile avasin siis oma konto Twitteris. Esialgu tundus uus ja huvitav, kuid täna õhtuks on asi juba ära tüüdanud. Pidevalt ja iga sekund oma elust teistele teada anda tundub tegelikult küllaltki tülikas. Nii enda kui ka sõprade jaoks. Tänapäeval tuleb niigi palju arvuti taga istuda ja siis asenda veel suhtlus sõpradega ka mingisuguse Twitteri sõnumitega. No kuhu see kõlbab!

Sport - 15.nädal

Spotlikus mõttes ei olnud suurem asi nädal, kuid füüsilised oli siiski raske nädal. Esmaspäevane jalgrattasõit oli väga kerge. 23 kilomeetrit läbisin umbes keskmise kiirusega 16,5 km/h. Seevastu neljapäeva õhtul sõitsin ma Saaremaale ja seal ootas mind päevajagu maa kaevamist ning kartuli maha panekut. Ilm oli küll fantastiline, kuid koormus oli ka ikka suur. Tempo oli peal ja labidas käis. Hommikul 10st kaevama. Päeval lõuna koos tunnise puhkusega ja siis kella seitsmeni välja. Aga põld sai kaevatud ja kartul maha, kuigi et kuu oli vähe vale selle töö jaoks.

Saaremaa narko vabaks?!

Neljapäeva õhtul Saaremaale sõites algasid üllatused juba varakult. Mandril olid kolmes kohas politseipatrullid väljas. Saak oli neil siiski ilmselt kesine, kuna karmid trahvid ja vilets majanduslik olukord on siiski enamus inimesi mõtlema pannud. Minu üllatus oli aga suur (oleks olnud, kuna tegelikult tuttavad eelmiselt praamilt juba teatasid), kui Kuivastus suunati hulk autosid kõrvale. Käimas oli tolli ja piirivalve ühisreid. Kontrolliti okument ja uuriti pagasiruumi. Mõned autod käisid ka narkokoerad läbi. Tegelikult täiesti tervitatav tegevus ja teeme Saaremaa tõesti narko vabaks!

Rattahooaja avalöök

Tänase fantastilise ilmaga ei suutnud ma lihtsalt ratast välja ajamata jätta. Kuigi oli esialgu plaanis lühem sõit teha, siis reaalsuses tuli sõidu pikkuseks 23 kilomeetrit. Põhiliselt oli selles süüdi sõber Viljar, kes tuli parasjagu Pirita ranna lähistel oma jooksuringile. Selle ringiga tuligi kohe 8 kilomeetrit mu sõidule otsa. Lisaks vedas ta mu täiesti mere äärde liivale sõitma, mis ei ole just kõige sobilikum pinnas rattasõiduks, aga igatahes sai sõit kenasti tehtud.

Hooaja alguses tehakse ikka plaane. Plaan oleks suvega seekord 1200 kilomeetrit täis sõita. Eelmine aasta jäi sellest numbrist pisut puudu ja vanus on juba ka selline (21a), et päris 1500 kilomeetrit ei julge eesmärgiks seada, kuna igasuguste kohustuste kõrvalt ei jätku selleks lihtsalt aega.

Tallinna Ülikooli meeskoor 10

Erinevalt spordist oli muusikalises mõttes see nädal väga edukas. Õnnestus käia Tallinna Ülikooli meeskoori kümnendale sünnipäevale pühendatud kontserdil Lauluväljaku klaassaalis. Õnnestus on tegelikult veidi vale sõna, kuna reaalsuses ei jätnud mulle selles kooris laulev sõber lihtsalt teist võimalust, aga see on juba teine jutt.

Kontsert oli hea ning vahelduseks on kena kuulata meeskoori, kus naised ei sega nagu segakooris. Meeskoori puhul on kuidagi teine aura ja pean ühtima ühe õnnitleja arvamusega, kes ütles, et maailmas on kaks head asja ning teine neist on meestelaul.

Kava oli mitmekülgne ja varieerus vanast uueni, klassikalisest popini.

Sport - 14.nädal

Sporti ei eksisteerinud see nädal, kui õunapuude otsas turnimist ning nende lõikamist just selleks ei pea. Seega ei skoorinud selles arvestuses see nädal. Loodame, et järgmine nädal tuleb parem ja ehk saab ratta välja ajada.

Nagu karta oligi, siis ei saanud me pallimänguks lihtsalt piisavalt maksujõulisi pallureid kohale. Sobivatel jõusaali aegadel olin aga juba suvilas õunapuu otsas.

Kossusümfoonia

Korvpallivõistlus EMTA tudengid ja õppejõud vs. vilistlased
Treenerid Olav Ehala ja Tõnu Kaljuste

Timo Steineri "Kossusümfoonia" esiettekanne
Eesti Muusika Päevad on alati otsinud sidemeid ja suhtlusvõimalusi muude kultuurivaldkondadega. Kehakultuuriga on need suhted jäänud siiani siiski ideetasandile. Nüüd oleme aga leidnud võimaluse rakendada muusikute füüsiline pool sümfoonilises sümbioosis spordiga. Intonatsiooniline täpsus ja fraasikaare väljapeetus saavad võrdseks visketabavuse ja söödu resultatiivsusega. Koosmäng on kokkumäng. Helilooja Timo Steiner juhib mängu võrdväärse kirega nii klaveritagant kui korvpalliplatsilt.Jällegi ei saa mööda juba eelpooltiteeritud Eesti heliloomingu võtmefiguurist Heino Ellerist, kes muu hulgas sõnas, et “Liigu ise – liiguvad ka mõtted”. (allikas: http://www.helilooja.ee/emp.php?id=73 )

See oli ka kogu eelinfo, mida ma Kalevi spordihalli poole sammudes teadsin. Lootsin nagu ikka rohkem sellist muusikalist elamust koos väikese pallipõrgatusega. Tegelikult nägi asi välja vastupidi. Neli veerandaega kehva kossu ja 10 minutit sümfooniat. Sümfoonia polnud sugugi halb, kuid vaadata asjaarmastajate korvpalli raha eest, oli küll veidikene liig. Üldse oli kogu üritusel selline viimase minuti korralduse hõng küljes.

Pohhuism ruulib

Täna hommikul oli lihtsalt kõigest nii kõrini, kuna peaaegu kogu nädalavahetus kulus ökonomeetrilise mudeli andmete otsimiseks. Seega ei viitsinudki üldse pingutada kooli jõudmisega. Kodust pole ma igatahes ammu nii hilja väljunud ja peatusesse saabunud bussi peale ka ei viitsinud joosta. Nii ma siis ootasin peatuses järgmist bussi, süda rahul, ja nautisin lihtsalt päiksepaistelist ilma. Kõik see andis terveks päevaks väga hea tunde ja uskumatu on see, et ma jõudsin loengusse hoolimata kõigest täiesti õigeaegselt.

Sport - 13.nädal

Tavapärane spordinädal. Pühadega oli muidugi üks väike lisakilo juurde tulnud, millega nüüd tuleb jälle võidelda. Kui eelmine nädal tundus, et võib juba jalgratta talvekorterist välja tuua, siis reaalsus jõudis kohale laupäeva hommikuse lumesajuga. Ilmselt tuleb hooaja algust veel edasi lükata. Pallimängudega võib ka probleeme tulla, kuna rahalised raskused annavad mitmetel meestel tunda ning nii me olimegi viimane kord vaid kuuekesi kohal.

Teispäev: 2 tundi pallimänge
Reede: 1,5 tundi jõusaali

Ferrari pildist kadunud?

Vormel 1 hooaja kolmas etapp on täna tõsiasjaks saanud ja mitu punkti on Ferraril? Õige vastus on mitte ühtegi. Kahekesi Force Indiaga ollakse häbiväärselt punased laternad. Seejuures ei jäänud palju puudu, et Force India oleks see etapp juba punkte saanud. Viimati ei saanud Ferrari hooaja kolmelt esimeselt etapilt punktigi 1981. aastal ehk 28 aastat tagasi (Õhtuleht). Huvitav, kas nii läheb edasi ka?

(Ussi)sõnakuningas Kivirähk

Õnnestus pihku saada Kivirähu raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" ja enam käest ei õnnestunudki mul teda enam korralikult käest panna. Nelja päevaga sai 380-leheküljeline raamat läbi ahmitud. Vapustav! Lihtsalt suurepärane! Kivirähk on kirjanik suure algustähega. Tema voolav stiil on erakordselt nauditav. Erinevalt teistest Kivirähu raamatudest on käesolev aga väga pessimistlik ja verd ning laipu on kõvasti, kuid eks selline see elu (ongi) oligi.

Tallinna Kalev sai jälle peksa

Viimasel ajal on saanud traditsiooniks, et kui ma Tallinna Kalevi mängu lähen vaatama, siis nad ka kaotavad. Rakvere Tarvas võitis Kalevit 24 punktiga 104:80. Midagi nagu vaadata ei olnudki, kuid rakverelased olid tõesti oma sõidu vees. Üks rünnak oli ilusam kui teine ja kolmesed läbisid ridamisi korvirõngaid.

Huvitav oli jälgida ka kahe erineva treeneri käitumist väljaku ääres. Kui Klandorf on pigem rohkem selline, kes kisab, kui mehed teevad midagi valesti, siis Sõber seevastu üritab oma omasid pidevalt julgustada ja pingutama sundida ning on pigem positiivse suhtumisega. Mõistagi on ju lihtne 20-punktilises eduseisus positiivne olla ja vastupidi, kuidas sa siis ei karju, kui mehed pidevalt ei saa rünnaku lõpetamisega hakkama.

Viimasel veerand ajal oli Tallinna Kalevi poolt peamiseks "isetsejaks" Evgeny Belousov, kes kogus lõpuks 28 punkti. Samas ei saa seda väga pahaks panna, kuna peale Dorbeku keegi nagu ei tahtnudki mängida. Belousovil oli ka saalis mingisugune venekeelne fännkond. Pärast ühte tema ebaõnnestunud rünnakut kommenteerisid nad seda valjuhäälselt ning selle peale kostitas Evgeny seda seltskonda oma tagumiku näitamisega. Ime oli, et kohtunik seda ei näinud ning väljakult teda ei eemaldanud.

Sport - 12.nädal

Sporti ei olnud, lihtsalt ei olnud ja kõik. Teisipäeval õnnestus tavapärane võrk- ja korvpall teha ning oligi kõik. Jõusaali ei jõudnud, kuna viibisin Saaremaal.

Teisipäev: 2 tundi pallimänge

Kevad